Jalutuskäik - Tallinn - 07.02.07

Üks OAASi varaseim artikkel ajakirjast Maja, 1-2007(51), mis on kujunenud teatud mõttes meie manifestiks ruumi loomisele läbi jalutamise.

Tühjus ei ole ruum. Esmane ruumi loomine toimub läbi jalutamise. Jalutamisel läbitud trajektoor, mahajäetud jälg loob territooriumi. Järjestatud jälgede jadast ehk territooriumide vaheldumisest tekib ruum.

Linna sisustamisel tuleb majadevaheline ruum jaotada uuesti territooriumideks. Tüpoloogiliselt jaotub linnaruum tänavaks, väljakuks ja pargiks.

Kui me räägime mõnest kogetud linnast (olgu see Tallinn, Keila, Madrid või London), tulevad esimesena meelde tänavad. Millised on linna tänavad? Kas need on pikad ja sirged või kitsad ning käänulised? Kas need on rahvarohked või inimtühjad? Valgustatud või hämarad? Prügised, mürarikkad, rohelised? Millised on reklaamid? Millised on inimeste näod? Kes on need inimesed tänaval?

Toimiv tänav on tsoneeritud. Sellel liikudes saame aru, kus liiguvad autod, milline suund on ühissõidukitele, kus on haljastus, kus pingid puhkamiseks, kus koht kaubitsemiseks või kioskiks. Privaatne tänavaruum on selgelt eristatud avalikust. Kordagi ei teki tunnet, et me ei ole teretulnud.

Linna nägu on tänav.

Ja väljak linna pidupäeva kostüüm. Väljaku kasutamises väljendub linnaelanike kultuuritaust ehk rohkemgi kui seda võib jälgida tänaval. Puerta del Sol on täis linnalaulikuid, Plaza Nueval Barcelonas käivad inimesed nädalavahetusel tantsimas, San Marco on kohvikutuvide paradiis, Taevase Rahu väljakul lennutavad hiinlased lohesid... Raekoja plats Tallinnas on kaetud suures osas õlleterrassidega ja Vabaduse väljakul on parkla.

Väljak on kokku saamise ja suhtlemise ning pidustuste ja lõpuks ka meeleavalduste koht. Tallinnas sellise funktsiooniga linnaruumi enam pole. Väljakukultuur on kustutatud või ei ole selle traditsiooni kunagi omaks võetud. Ja kas tallinlased väärivad sellise koha olemasolu? Kas nad taluvad kaaskodanikku enda kõrval? Kas nad hoolivad millestki? Me ei tea...

Jalutamine on alati tekitanud arhitektuuri ja maastikke, ruume ja territooriume. Me oleme unustanud aeglaselt kulgemise võlu ja avardava mõju. Projekteerija ei suhestu kohaspetsiifikasse. Ei külasta krunti erinevatel kella- ja aastaaegadel. Ei tunne selle taustsüsteemi – topograafiat, taimestikku, atmosfääri etc. Arvuti ette aheldatud arhitekti tulemuseks on zombi-arhitektuur.

Ja selle kõige pärast, minge jalutama! Ehk muutub teie kodulinn paremaks.

*

*

*

Walk - Tallinn - 07.02.07

An earliest story by oaasians from Maja, Estonian Architectural Review, 1-2007(51), which became a sort of our manifesto of creating a space.

Void is not a space. The initial formation of space takes place by the act of walking. The trajectory made by walking, the footprints left behind create a territory. It is the line of footprints, one after the other, or the variations between different territories that create a space.

When furnishing a city, the space between the buildings must in turn be formed into territories. Typologically, urban space is divided into streets, squares and parks.

When we speak of an established city (be it Tallinn, Keila, Madrid or London), the first things we think of are the streets. What are the streets like? Are they long and straight, or narrow and winding? Are they crowded with people or empty? Are they well lit or dark? Are they littered with rubbish, noisy or green? What are the advertisements like? What are the people’s faces like? Who are the people on the street?

A well functioning street is zoned. As we move along we are aware of where cars drive, the area designated for public transport, the trees and plants, the benches for resting, and the area for businesses or kiosks. The private street space is clearly separated from the public. Not once do we have the feeling that we are unwelcome. The street is the face of the city.

And the square is the city’s party dress. How a square is used expresses the cultural background of the city’s inhabitants, and it reveals more than the street does. Puerta del Sol is full of city bards, in Barcelona on the weekend people go dancing at Plaza Nueva, San Marco is paradise for café pigeons, the Chinese fly kites on Tiananmen Square… in Tallinn the Town Hall Square is dominated by beer terraces and Vabaduse Square is a parking lot.

The square is a place to meet, to talk. It is for celebrations and also a place for demonstrations. A city square with this function no longer exists in Tallinn. The culture of squares has been extinguished, either that or as a tradition it has never really taken hold. And do the people of Tallinn deserve such a place? Do they tolerate the presence of the fellow citizen next to them? Do they care about anything? We don't know.

Walking has always created architecture and landscapes, spaces and territories. We have forgotten the magic and broadening influence of things gradually unfolding. Designer does not interact with the specifics of a particular place. He does not visit the site at various times of day and at different times of the year. He is unfamiliar with the background – the topography, vegetation, atmosphere etc. An architect tied to the computer produces zombie-architecture.

And so for the sake of all this – go for a walk! Maybe your hometown will change for the better.