Kuidas kirjeldada olematut kohta? Lennusadam ja Patarei, justiitspaleest rääkimata

Lennusadama ja Patarei ala detailplaneering *** Lennusadam and Patarei area urban planning
Location: Tallinn, Estonia
Client: Riigi Kinnisvara AS
Size: 14ha
Status: Competition, 2007 --- 1st prize. Comission, 2007...2012
Competition team: Ivar Lubjak, Sverre Laanjärv

Tallinna mereäärse planeerimise üks visioone. Sirp 12.08.2011 lahkelt avaldatud OAASi artikkel.

Lennusadama ja Patarei planeeritava ala suurus on ca 14ha, tellija Riigi Kinnisvara AS, peaprojekteerija OAAS Arhitektid OÜ, allprojekteerija K-Projekt AS. Detailplaneering ootab praegu Tallinna linnavalitsuses kehtestamist.

Tallinna mereäärses lennusadamas on palju asju. Näiteks vesilennukite angaarid, mis valmisid 1917. aastal Peeter Suure merekindluse osana, endine ohvitseride staap ja kasarm, 1828. aastal Nikolai I korraldusel ehitama hakatud Patarei merekindlus, mille juurde kuuluvad vangla leivavabrik, katlamaja, üks punastest tellistest korsten, vanglatorn ja värav, garaažid, töökojad ning puhvet liivaranna ääres, kaugemal võsas on garaažikooperatiiv, ka mõned puud, tühermaa, mänguväljak, siis veel sel aastal endisele raudteetammile rajatud installatsioon-kergliiklustee "Kultuurikilomeeter", mitmesugune militaar- ja meretemaatiline vanaraud, veoautod ning tank, kai ääres mitmed laevad, vesilennukite angaarides allveelaev Lembit ning palju muud.

Lembit on tähelepanuväärne. See on üks kahest allveelaevast (teine oli Kalev), mille Eesti Vabariik tellis otse enne Teist maailmasõda Inglismaalt. Kalev lasti sõja käigus põhja, kuid Lembit on tänapäevani säilinud ning kasutusel olnud nõukogude allveelaevastiku õppelaeva ja hiljem muuseumieksponaadina. [01]

Patareil on olnud erisuguseid funktsioone: suurtükipatarei pärast valmimist 1840. aastal, kasarm 1867. aastast, vangla 1920. aastast ja kultuuripark nüüd. [02] Vesilennukite angaaride kolm raudbetoonkoorikust kuplit paistavad kaugele üle Tallinna lahe.

2007. aastal korraldas Riigi Kinnisvara AS Patarei ja lennusadama ala planeerimise ideekonkursi. Tööga "Kolm õuna" võitsid selle Sverre Laanjärv ja Ivar Lubjak. Võidutöö järgi tegid arhitektid detailplaneeringu, mis ootab kehtestamist. [03]

Lembit on merest kaldale sikutatud, Patarei müürid langenud, vesilennukite angaarides avatakse peatselt meremuuseum, ohvitseride staabihoonete vahele kavandatakse mereteemalist mängumaastikku.

Suurt osa, kui mitte just enamikku neist asjadest, on juba kirjeldatud, arvele võetud, fotografeeritud, ümber jutustatud või registreeritud. Meie kavatsus oli kirjeldada pigem ülejäänut: seda, mis toimub, kui midagi ei toimu, aega, inimesi, autosid ja pilvi. [04] Kuidas kirjeldada olematut kohta, seda, mis on veel mõtetes, siis paberil, seejärel arvuti sisemusest jälle paberil ja lõpuks valmis?

1.

Ametnik töötab siin. Sõidab autoga klaasist majja, siseneb maa-alusesse parklasse, tõuseb liftiga ülemisele, viiendale korrusele, astub kabinetti, istub laua taha. Tema tööruumist avaneb vaade kogu alale: jalge ees justiitspalee hiiglaslik maht, mis on kui pahupidi pööratud nahk, rohelised aatriumiaugud vahelduvad katustega, pole vahet, kus lõpeb maja ja algab maastik, hoone langeb sujuvalt vesilennukite angaaride poole. Kaugemal paistavad sadamas jahtide mastid ning Patarei merekindlus. Kui üle koridori aknast välja piiluda, on näha Toompea siluett ja treppide ning pandustega viilutatud Riigi Kinnisvara büroohoonete kvartal teisel pool tänavat.

Lõunatunnil kogunevad kolleegid justiitspalee ette varjulisse kirsisalusse vestlema ja sööma kodus valmistatud salatit.

2.

Noorel perel on olnud meremuuseumi külastamise plaan juba ammu. Vanalinnast pääseb mere äärde piki promenaadi, tee viib Patarei vanglast mööda vesilennukite angaaride ees oleva kaskede väljakuni. Meremuuseumi ekspositsioon paikneb nii angaarides sees kui väljas, lennusadama akvatooriumis ja hoonetevahelisel alal. Perekond puhkab staabihoone kohvikus ning lapsed lähevad mereteemalisele mängumaale, kus on oma majakas, laev, purjekad, sillad ning päikesekell. Kõik on väsinud ja rahul, et avastasid midagi uut ning veetsid sisuka päeva.

3.

Tüdruk, kes elab siin kõrval puumajas, tuleb Kalamajast. Teda kisub ajaloohõngulisele Patarei turule, kus saab osta midagi head. Tüdruk kohtub poisiga lennusadama lõunaväljakul kuulsa skulptori taiese ees, koos viskavad nad tuvidele raasukesi. See on nende igapäevane rituaal – mere lähedus ning keskkonna mitmekesisus toob nad siin kokku ikka ja jälle. Seejärel võtavad nad jalgrattad ja suunduvad linna, et jätkata oma igapäevaseid asjatoimetusi. Õhtul näeme, vanas kohas!

4.

Keskealine välisturist on esmakordselt Eestis. Ta sõidab lennusadamasse turismibussiga. Turist ei teadnud enne ei Eestist ega Tallinnast peaaegu midagi. Mõne tunni eest vaatas ta merelt linna siluetti ning tema tähelepanu köitis kummaliste kuplitega hoone. Ta on valinud endale ekskursiooniks meremuuseumi, sest teda on alati köitnud allveelaevad ja ta teab, et muuseumis eksponeeritakse ühte sellist. Lähenetakse Oda tänava poolt, ületatakse Kalaranna tänav – tulevane Põhjaväil ja silma hakkab moodne imposantne büroohoone, millele sekundeerib taamal paistev Noblessneri tööstuskvartal. Buss peatub endise kasarmu ees ning läbi kasesalu paistavad vesilennukite angaarid kogu oma hiilguses. Ehkki turist on maailmas palju reisinud, on ta vaimustuses: eelmise ja üle-eelmise sajandi militaarotstarbega hooned on täiuslikult säilinud ning segunenud kvaliteetse uue arhitektuuriga. Üllatus on suur, sest bussiaknast ei tundunud ümbritsev sugugi inspireeriv.

5.

Hommikuti käib põhiline tegevus äri- ja büroohoonetes. Mootorsõidukid liiguvad Põhjaväilal. Jalakäijad jalutavad rannapromenaadil, hoidudes seejuures tuulevarju. Peamised sihtpunktid on justiitspalee, ärihooned ning muuseum, samuti Patarei. 

6.

Päeval on kogu mereäärne ala intensiivses kasutuses. Bürood on rahvast täis, lennusadama ja Patarei vangla juures käib tihe tegevus, millesse kaasatakse ka lähiümbruse elanikud. Kõige suurema koormuse võtavad vastu vesilennukite angaarid ja selle ümbrus. Siia tulevad inimesed nii piki mereäärt jalgsi kui ka eri tüüpi transpordiga. Kui siseruum vaadatud, saab aega veeta väljas: Patarei siseõue väliturul, laste mängumaadel, puhkekohtades kõrghaljastatud aladel, kirsi- ja õunaaias.

7.

Õhtu sarnaneb hommikuga: ala läbib intensiivne liiklusvoog, inimesed lahkuvad töölt. Sõidetakse piki mereäärt jalgrattaga. Kuid muuseumialal on uus liikumine: tullakse kontsertidele, näitustele, huviringidesse ning Patarei vanglas asetsevasse tõmbekeskusesse.

8.

Öösel on mere ääres vaikne. Lennusadam ootab uut hommikut. Sadamas on jahid, millel elatakse. Üksikud uitajad teevad pilte militaararhitektuurist.

Lennusadama ja Patarei planeeringu joonis näitab, et alale tuleb asju juurde: justiitspalee, büroohoonete kvartal, veetaksode sadamapaviljon ja sadamahoone, üks kortermaja, parkimismaja, täieneb vanade staabihoonete ansambel. Lisaks korrastatakse ajaloolisi hooneid, rajatakse tänavad, jupp Põhjaväila, kõnniteed, promenaad, parklad, lõuna- ja põhjaväljak vesilennukite angaaride ja justiitspalee vahele, kuhu tuleb ka keskne skulpuur-kohtumispaik, kirsi-, õuna- ja kasepargid.

Planeeringu joonised nagu mis tahes maakaardid on universaalselt loetavad. Kaartidel on igapäevane reaalsus esitatud leppemärkidena. Kaarte tõlgendades saame juhiseid mõtlemiseks ja liigitamiseks. Isiklike tundmuste põhjal enda jaoks sobivat informatsiooni valides moodustame oma "mentaalsed kaardid".

Sageli on igapäevaotsuste või -käitumise puhul määrava tähendusega "taju geograafia" ehk kus me soovime elada, kuhu läheme poodi, milline on meie töökoht või kuhu ehitame uue linna. [05] Reaalsed planeeringud üritavad kirjeldada meie vajadust määratleda linnaruumi ja selle piire. Kultuur, majandus, poliitika ja aeg on vaid mõned muutujad, mis määravad planeeringu elujõulisuse ka tulevikus.

[01] Eesti Meremuuseum, www.meremuuseum.ee

[02] Patarei Kultuuripark, www.patarei.org

[03] OAAS Arhitektid, www.oaas.ee

[04] Georges Perec "Mõelda/liigitada ja teisi tekste" Tallinn: Varrak 2008

[05] Anthony Hoete (toim) "Reader on the Aesthetics of Mobility" London: Black Dog Publishing 2003