Prügipäev!

Väike mälestus meie Barcelona kodust. Avaldatud Eesti Ekspressis, 22.11.2007.

Korter, kus ma elan, on väike, aga mugav ja valge. Sel on aken ja luukidega rõdu. Rõdult näeb luksuslikult tänavale, millel liikumine pea kunagi ei katke. Aken avaneb kõrvaltänavale ja vastasmajale. Vähese vaevaga saab kiigata naabritele otse tuppa. Tean täpselt, milline on nende interjöör ja vaevata saaks selgitada nende päevaplaani nii nagu nemad võiksid jälgida minu omagi. Me arvestame alateadlikult teineteise iseärasustega. Mul ei ole midagi selle vastu, et naabritüdruk improviseerib klaveriga varasel pühapäevahommikul. Muy comodos tuhvlitega mammi ei ärritu kui naasen õhtul koju tavapärasest pisut lärmakamalt. Mulle meeldib kuulata kuidas naaber seina taga duši all laulab.

Akna kõrval seinal ripub maal. Maal kujutab pruunikaid rombe võitlemas valgetega, allnurka ehib kunstiline käristus ja sinine jänes. Maal tuli minu juurde selle sama vanalinna tänava juustupoe esiselt platsilt ühel reedesel päeval. Reede on päev, mis on meie linnaosa dia de los trastos – prügipäev. Prügipäev pole lihtsalt prügi päev, vaid päev, mil saab maja ette tänavale välja visata kõik majapidamises mittevajaliku mööblist kodumasinateni. Siis kõnnivad linnas ringi pealtnäha justkui muuseas jalutavad paarikesed. Valdavalt on nad noored: mujalt Barcelonasse, tühja üürikorterisse (-tuppa) kolinud tudengid, lastega pered, keskonnatundlikud friigid jne. Nad liiguvad ringi sihipäraselt mööda teatud tänavaid, et leida endale midagi uut ja põnevat – asju, mida mõni inimene enam ei vaja, kuid mis neile (häda)vajalikuks võib osutuda. Ülejäägid koguvad varahommikuks kokku BCNeta prügiautod. Tuleb vaid õigeaegselt jaol olla.

Seina ääres seisab postament – klassitsistlikus stiilis betoonsammas-rõdupiire, millel on hea hoida raamatuid ja ajakirju. Ka mu sõpradel on sellised – pärit Eixample Dreti ühe renoveeritava maja fassaadilt, riiulina supermugav kasutada. Vaid selle tuppa transportimine oli vaevarikas. Samast kohast pärineb hunnik raamatuid Lorcast ja Lope de Vegast Katalaani kultuurilooni.

Ukse kõrval istub pea kuupmeetrine kollane mängupart, mis jõudis minuni pärast lühikest humoorikat vaidlust Portaferrissal, kus sama patitot ihkasid endale koju viia kaks muusikatudengit.

Tavapärastest asjadest on toas elementaarne mööbel – toolid, laud ja kapp, punane televiisor – kõik pärit tänavalt. Televiisor oli leidmise hetkel töökorras ja on siiani. Ilmselt sai eelmisel omanikul sellest lihtsalt kõrini või ei sobinud see enam interjööriga. Korteri eelmine elanik jättis maha ratastega tugitooli, millel kogu kate on narmastatud ja mis mõjub oma massiivsusega kui toanurka toodud põhupakk. Ilmselt pole tegemist enam second handi vaid third- või fourth handi mööblitükiga, mis vahetab aeg-ajalt omanikku, ringeldes ühest linnajaost teise.

Selline asjade ringlus pole midagi erilist ega halvakspanu väärt vaid laialdane ja siin linnas iseenesetmõistetav elustiil. Kuna tänavalt saab asju ilma rahata ja need näevad linnale omaselt friiklikud välja, on puhtad ja töökorras, kasutavad seda meetodit oma kodu sisutamiseks paljud. Tihti võib toa dominandiks olla absurdiese – on see siis mõni esmapilgul kontekstiväline mööblitükk, veidra kuju ja vormiga laud või tool, ootamatu süžeega pilt või "Volveri" poster. Taustaks tavaliselt Ikea odav pappmööbel. Tulemuseks on reeglina nö superkujundatud kodud, mis pärit justkui friigifilmist ja kõnelevad omanikest ja nende suhtumisest – maailmavaatest kordi enam kui kallis disainmööbel. Noorte seas disainmööbliga kodusisustamine oleks selles ühiskonnas ka äärmiselt kohatu.

Miks nii tehakse? Miks korjavad endale tänavalt mööblit inimesed, kes võiksid vabalt astuda sisse ükskõik millise poe uksest ja osta hinda vaatamata? Kindlasti on üheks põhjuseks hasart kas leiab midagi lahedat. Teiseks odavus, õigemini olematu hind. Kindlasti ka stiil, sest linn nõuab erilisust. Küsides paljudelt miks nad nii käituvad, olen vastuseks saanud, et see on teadlik valik. Jääb ära ühe mõttetu mööblitüki ostmine ja prügimägi on tühjem ning selle võrra saab osta puhtamat ja paremat toitu ning toetada rohelist maailmavaadet – ökopoed ja restoranid on siin alati ülerahvastatud.

Võib täheldada, et siinne kliima justkui soosib materiaalse unustamist ja tähtsad on inimestevahelised suhted. Sorteerimata prügi ühte konteinerisse viskamine oleks justkui pühaduse teotus. Tõsi, see tooks kaasa ka pea sajaeurose trahvi. 

Eestis on kahjuks selline mõtlemine veel vähemuse pärisosaks ning taaskasutus lapsekingades.

Tallinnas on üks mu naabritest pärit Hollandist. Tema akna peal ilutsevad prügikastist õngitsetud ja ilmselt mõnele teisele naabrile närvidele käima hakanud tääkliiliad. Aeg-ajalt poetab ta prügikasti kõrvale mõne riiuli või eeskujulikult viksitud pisut lääpatallatud kingapaari. Siiani on need jõudnud ikkagi prügikasti.

Kui mõelda magalarajoonide rõdudele, millel on tihti kolikambri ja vanamööbli lao funktsioon või keskmisele suvilale, mis on sisutatud mööbliga, mida linnas enam ei vajata kuid ära visata ei raatsita, oleks asju, mida ringlema lasta, justkui küll. Vaja oleks suhtumise muutumist.

Algus on paljutõotav kasvõi toolivärvimise töötoa näol Uuskasutuskeskuses. Nii nagu toimib Eestis sõbralt sõbrale antav lasteriiete ringlus, võiks toimida laias plaanis ka mööbli ümberpaiknemine. Ja mis ei piirduks Kolatakso või Taaskasutuskeskusega, kus töötav vanaproua teatab lauanõusid sorteerides, et eestlased on räpased! Mõned ikka pole, ära antaks ka ilusaid puhtaid asju kui oleks selleks sobiv kanal. Äkki vajame me lihtsustatult portaali "annan ära". Kindlasti on kuskil keegi, kes igatseb kellegi 70ndate raamaturiiulit nii et seda ei pea tükkideks lammutama ja vaikselt prügikasti poetama. Prügimägi jääks tühjemaks ja nii mõnigi Hiinast pärit "plahvatavast" materjalist riideese või mööblitükk jääks tootmata.