http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15721:motteid-veneetsia-xiii-arhitektuuribiennaalilt&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3407
ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/magus-hapu-naiivne-ja-tosine-veneetsia-arhitektuuribiennaal.d?id=64959676
XIII Rahvusvahelise Veneetsia Arhitektuuribiennaalil ringi jalutades võis aimata kolme selgelt erinevat lähenemist: kindlas headuses kutsutud autorinäitused, revitaliseerimise/taasakasutamisega tegelevad ekspositsioonid ja head uut arhitektuurimõtet esitlevad väljapanekud.
Selle aasta arhitektuuribiennaali teema Common Ground kontekstis on Eesti autorite poolt välja pakutud Linnahalli ekspositsioon veenev. Linnahall või vähemalt tema katus ja seinad on tõeline ühine väli.
Ja kus siis mujal küsida kui pikk on ehitise eluiga, kui mitte arhitektuuri hällis Itaalias ja eriti Veneetsias? Veneetsias, kus arhitektuuri vastandumine loodusega on viidud ekstreemsuseni.
Kõigil, keda sai tööprotsessi käigus küsitletud ja kellega vesteldud, on Linnahallist kui hoonest teadlikud ning külmaks ei jätnud selle saatus kedagi. Igal inimesel oli oma isiklik kogemus ja lugu. Noortele tähendab Linnahall graffitiga kaetud hüljatud maastikku, keskeaelised ning vanemad mäletavad hoone hiilgeaegu ning on aastate möödudes taas sinna sattununa mahajäetusest hämmingus. Mul on tõeliselt hea meel, et ekspositsiooni ettevalmistusel said Linnahalli sisemusest aimu ka need, kes polnud kunagi enne katusest kaugemale jõudnudki.
Modernismiaegsete ja funktsiooni kaotanud hoonetega tegelemine on aktuaalne juba mõnda aega üle kogu maailma. Eredaima näitena meenub kohe Saksa Demokraatliku Vabariigi parlamendihoone Palast der Republik. Hoone kaotas oma algse funktsiooni seoses Saksamaade taasühinemisega, seejärel leiti sellele spontaanseid kasutusi ning lõpuks, vastuseisudele vaatamata lammutati.
Vähemal või rohkemal määral tegeles sama ajastu probleemidega ka Montenegro paviljon. Väljapanekul tõdeti, et modernismipärandisse kuuluvate hoonete taaselustamisel on vaja kõigi osapoolte – poliitikute ja omanike, arhitektide, arendajate – head tahet ja sünergiat.
Biennaali peapreemia, Kuldse Lõvi pälvinud rühmituse Urban-Think Tanki ja Justin McGuirki ekspositsiooni teema on samuti hüljatud hoone, täpsemalt selle uus elu. Väljapanek käsitleb Caracases 1993. aastal ehituse lõppjärgus arendaja surma ja majanduskriisi tõttu pooleli jäänud ning aasta hiljem hüljatud 45-korruselise kõrghoone Torre Davidi spontaanset hõivamist. Püstitatakse küsimus, miks peavad vaesed elama linnaserva slummis kui keskuses leidub tühje hooneid, millel otstave puudub. Tänasel päeval on Torre David koduks 3 000 inimesele. Reaalselt on eksponeeritud samast hoonest Arsenalesse "ümber tõstetud" kohvik.
Näituse peapreemia pälvinud töö näitab suunda, kuidas võib taaskasutada mahajäetud hooneid.
Kuidas Eesti ekspositsioon haakub teiste väljapanekutega?
Nagu varem mainitud, käsitlevad mahajäetust ja hüljatust veel teisedki osalejad, Montenegro, Urban-Think Tank või näitus "13178 Moran Street". Saksamaa tegeleb oma paviljonis samuti revitaliseerimise ja uuskasutusega 60ndate ja 70ndate aastate arhitektuurikontekstis, kus leitakse, et kestev majanduskriis on mõjunud positiivselt modernismiaegse linnaehituse revitaliseerimisele ja linnaehituslike ideede arengule üleüldse. Juba ammu on modernismiaegne "form follows function" teooria asendunud kohaspetsiifiliste, komplitseeritumate lahendustega (MVRDV näitus "The Why Factory" või siis Jan Gehli linnalised sekkumised "Life Between Buildings").
Või Tempelhofi saatust käsitlev ekspositsioon – väga sarnane teema, esialgse funktsiooni kaotanud hiigelhoone. Ühe hoone üldsusele avamise lugu, millest oleks meil Eestis ja Linnahalli kontekstis palju õppida.
Hollandi paviljonis näidatakse, kuidas saab kerge sekkumise – liikuva kardinaga – täita tühja, mahajäetud ruumi ning luua seoseid hoone ja seda ümbritseva maastiku vahel.
Oma ülesehituselt on Eesti ekspositsioon võrreldes teiste Arsenales osalejatega visuaalselt väga erinev – teadlikult suletud ja sissepoole, minevikku ning olevikku refereeriv väljapanek. Arusaadav, et sellises kontekstis on helge ja ülendava esiletoomine omaette väljakutse. Tumedale ruumikontrastile lõid positiivse tausta erinevate inimeste poolt räägitud isiklikud lood.
Väga mitmed osalejad esitlesid oma riiki ja ekspositsiooni äsjavalminud hoonete ja planeeringute, samuti etteantud teemal üliõpilaste poolt väljapakutud tulevikuvisioonide kaudu. Tihti jäeti tulevikku suunatult mõtlemisuumi.
Kas tagantjärele mõeldes oleks midagi võinud teha teisiti? Mis mõtted kohapeal tekkisid?
Tagantjärele mõeldes oleks võinud eksponeerida ka mai alguses toimunud Linnahalli töötoas väljapakutud mõtteid (vt ka: http://linnahall.blogspot.com). Käesoleval hetkel on töötoas osalejate viis tulevikku vaatavat Linnahalli stsenaariumi peidetud näituse kataloogi tagumisse ossa.
Pisut provotseeriv ja tähelepanu tõmbav üliõpilaste osa oleks üldisele, hoonet ja selle olukorda tutvustavale väljapanekule vürtsi lisanud.
Tudengite värskeid mõtteid ja abi kasutasid paljud, näiteks Sloveenia. Hispaania arhitektuuribüroode näituse raames sõidutati/sõidutatakse kohale 200 üliõpilast, kes valgetes skafandrites külastajatele uue arhitektuuri makette näitavad. Samuti on eraldi väljas erinevate maailma arhitektuurikoolide ühisprojekt "40 000 Hours".
Graffitit oleks võinud ekspositsiooni juures kasutada. Linnahall oli ju alles hiljuti, enne Tallinna Linnavalitsuse puhastusaktsiooni grandioosne graffiti-sein. Veneetsias on graffiti vastu võitlemisega tegeletud süsteemselt aastaid. Meeskonnale kätte antud valgete seintega puhas ruum tekitas küll sellise tunde. Kontrast ajaloolise Arsenale ja graffiti vahel oleks võinud olla mõjuv.
Milline oleks parim saatus linnahallile?
Esmatasandil on oluline, et Linnahalli teema ei kaotaks aktuaalsust.
Hoone kui selline peaks algsel kujul säilima. Linnahalli saatuse selginemiseni tuleks leida talle ajutine funktsioon, mis välistaks edasise, üha kiireneva lagunemise.
Üks töötoas väljapakutud visioon – välise kehandi hiberneerimine, st ajutine külmutamine kõlab päris ahvatlevalt (vt ka: http://linnahall.blogspot.com/p/stsenaariumide-maatriks.html). Võib-olla järgnevad põlved oskavad Linnahalli väärtust või väärtusetust paremini hinnata.
Küsimustele vastasid Maria Pukk ja Ivar Lubjak.
No comments:
Post a Comment