Veneetsia XV rahvusvahelise arhitektuuribiennaali Eesti kaasaegse arhitektuuri näitus *** Estonian exhibition for 15th International Architecture Exhibition in Venice
Location: Venice, Italy
Client: Eesti Arhitektuurikeskus *** Estonian Centre of Architecture
Size: 90 m2
Status: Competition, 2015 --- 2nd prize
Competition team: Maria Pukk, Karin Paulus, Ivar Lubjak
IDEE
2016. aasta biennaali direktor Alejandro Aravena ootab lahendusi, mis tegelikult parandavad inimeste elukvaliteeti ja edulugusid, mis on väärt rääkimist.
Meie näituse kese on metsikus linnaruumis.
Eesti on suuresti kaetud metsade, soode, rabadega. Väga väike hulk inimesi on elanud küllaltki suurel alal traditsiooniliselt hajakülades, kus sageli lähima asustuseni on maad väga palju. Taoline sajandite pikkune elustiil on toonud kaasa usu vaid iseendasse ja skepsise kõige muu suhtes. Linnadeski pole taoline mõtteviis hävinud ning erinevad uuringud osutavad, et eestlastel on vajadus väga suure personaalse ruumi järele. Nõnda peegeldabki praegune näiliselt kaootiline arhitektuuripilt väikese sidususega ühiskonda; mitte isekat, vaid endasse uskuvat lähenemist. Eesti linnade ja külade arhitektuur on täis pidevaid üllatusi, uued ehitised ja arendused on täiesti ettearvamatud, põnevad ja naabruskonnale suureks sürpriisiks.
Väljapanek dokumenteerib, kuivõrd suures ulatuses on toimunud Tallinnas viimastel aastakümnetel meeletud muutused ja seda mitte ainult linnaservades, vaid ka südames, kus kesklinna ajalooline kude on säilinud vaid vanalinnas. Taoline irdus on aga eesti arhitektuurile sümptomaatiline.
Ilmestamaks metsikuse strateegiad võiks kontraste kuvavatele headele piltidele ja olukorrakirjeldustele lisada virtuaalse kaardi näiteks Tallinna ehitustandrist ja võimalusi ja peata olekut tähistavatest vaheruumidest. Planeerimise tasandil Eestis toimuvat krundikaupa arendamist, reglementeerimatust võiks ehk hoopis omamoodi huvitava geriljanähtusena ehk valmimise hetkeni ootamatu ja põnevalt kontrollimatuna? Kas pole intrigeeriv, et ühel hetkel võivad mitte ainult tühermaa, aga staadioni ja lasteaia asemele kerkida elamud; paneelmajade massiive aga täiendavad kirikukuplid või saavad äärelinna ehteks liutorud?
Kakofoonia tähendab aga ülimat planeeringulist tolerantsus, annete paraadi arhitektidele, eneseteostuse orgastilise triumfi, mis suurepäraselt iseloomustab tänase ühiskonna baasiks olevat individualismi. Taolises arhitektuurses koosluses avalduv isikupära, sõltumatus, vabadus, piiramatus, kontrollimatus ongi ehk uudisaja õnn?
Nihestatus on toonud kohati kaasa aga väga irriteerivaid tulemusi – Narva kolledži negatiivvorm viitab kunagisele börsihoonele, ent ümbruskond ise iseloomustab mälukaotusega linna, barokne raekoda on tühi, selle taga laiub rohumaa ning ümbruskond on täidetud hruštšovkaks kutsutud tüüpmajadega ning tänane linnakeskus on oluliselt kaugemal.
Teeme disaini, maastikuarhitektuuri jt üliõpilastega mõttetalguid ja projekte, kus keskendume irdses keskkonnas „sidesõnade“ otsimisele ja ka välja pakkumisele. Uurime, kuidas saaksime muuta irdseid maju ja kvartaleid turvatunnet pakkuvaiks identiteediga paikadeks, meeldivamaks elukeskkonnaks, erinevatele inimestele paremaks kohtumis- ja ankurdumispaigaks.
Ulja väljenduslikkuse kõrval demonstreerime, kuidas katkestustega keskkonda ja tühermaasid võib disainida ka teisiti, demonstreerime kogukondliku töötamise, protsessi pisiasjadeni kontrollimise, mõjude sisulise analüüsi tulemusena sündinud projekte ja eksperimentaalseid ideid. Pakume välja selliseid lahendusi, mis näitavad, kuidas arhitekti ja disaineri professionaalsus töötab kodanikuühiskonna hüvanguks. Tahame ühtlasi tõestada, kuidas üpris lihtsalt saab sekkuda ja parandada inimeste igapäevast elukeskkonda.
KUJUNDUSKONTSEPTSIOON
Kujundus on üles ehitatud „pallimerele“ – tohututele poolläbipaistvatele piimjatele PVC pallidele, mille peale on trükitud arhitektuuripildid. Fotod on pöörased, pilvelõhkuja kõrval lobudik, kortermaja kõrval tühermaa jne. Selgitavad tekstid on juures. Pallle on 18 tk. Diameeter on 2m.
Boksi seinad valged, avatud osa piirab valge võrk. Liikumises olekut ja palaval ajal erksust lisab ventilaator. Mõned pallid ripuvad. Et suurendada reibast meeleolu ning kogemusest saadavat rõõmu ja osa saada Eesti optimismist, siis saavad inimesed palle ka ise veeretada. Seinal on interaktiivne Tallinna kaart, sealt selgub kui suur osa pealinnast on ehitatud iseseisvumisest alates. Ideeks on näidata, et kõik on kogu aeg liikumises, muutumises ja metsik.
Atraktiivne ning avastamisrõõmu pakkuv kujundus töötab ka biennaalimöllus, kus väga paljud inimesed tekstidesse ei süüvi ning otsivad pigem elamuslikkust. Palle saab kergesti uuesti täis pumbata ning sestap ei vaja ka ülimalt professionaalset valvet.
Arvesse võttes Veneetsia tingimusi, on näitus on hõlpsalt transporditav ning sobib erinevatesse ruumidesse suurepäraselt. Samuti ei ole ekspositsiooni tagasitoomine ja uues kohas üles seadmine eriti kulukas.
KATALOOG JA INFOMATERJALID
Kataloog koondab endas infot ja dokumentatsiooni teemaga haakuvatest projektidest, hoonetest ja arendustest. Samuti sisaldab metsikust kui taktikat kasutavaid projekte, aga ka sidusama ruumi kohta käivaid ideesid ning temaatilisi kirjutisi erinevatelt autoritelt.
Lisaks jagatakse infot ka trükitult itaalia keeles, sest avamise järgselt on väga suur osa publikust pärit just Itaaliast.
Et oma tegemistest juba enne näitust teada anda, kaasata mõttevahetusse ärksaid kodanikke, tudengeid ja arhitekte, siis panustame nii sotsiaalmeediale kui ka teistele virtuaalsetele võimalustele.
Kaaluda võiks ka pressipäevadeks meeldejäävate ning hotellitoast lahkudest mitte prügikast, vaid kaasavõetava suveniirse materjali valmistamist, millega publik reklaamiks vabatahtlikult Eestit. Näiteks võiks valmistada eesti arhitektuuri piltidega põrkepalle (või stressipalle), mis illustreeriks reibast hüplikust ja ärevust.
HARIDUSPROGRAMM
Näituse ettevalmistamisesse, ideede arendamisesse, aga ka teostusprotsessi on plaanis kaasata ka erinevate Eesti kõrgkoolide tudengeid ja vabatahtlikke. Eesmärgiks on kannustada tudengeid kasutama erinevaid ruumipraktikaid, loobuma stereotüüpidest ning pakkuda kannustust edaspidisteks loomingulisteks projektideks.
Sel lubadusel on ka tõsiseltvõetav kate: näituse meeskonnaliikmed tegelevad 2015/2016 õppeaastal keskkonnadisaini, universaaldisaini, disainiprotsesside ja mitmesuguste projektide õpetamise ja juhendamisega Eesti Kunstiakadeemias, Tallinna Tehnikaülikoolis, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.
Kaaluda võiks ka haakuvatel teemadel satelliitprogrammi koostamist Eestis.
Lähtutud on hindamiskriteeriumites keskseteks olevatest väärtustest.
RAHVUSVAHELINE KANDEPIND, INTRIGEERIVUS, LÄBILÖÖGIVÕIME
Soovime näidata Eestist kui adekvaatseid arhitektuurilahendusi pakkuvat maad, kus ei kardeta väljumist tavapärasest mugavustsoonist, ollakse julge ning osatakse kõrgkultuuri kõrval ka looduslikust keskkonnast õppida.
