Võsa ja lopsakus. Metsikuse ilu ja võlu

Maria Pukk kirjutab välieluruumi ajakirjas ÕU, 10-2015 – “Võsa ja lopsakus. Metsikuse ilu ja võlu”

On võsad ja lopsakused, mis hirmutavad ja ängistavad. Need on millegi lõpp ja millegi algus. Ilu, korra, elu lõpp ning mahajäetuse algus.

SKOONE LILLEFESTIVAL
Mahajäetust võib leida ootamatutes kohtades, Skoone bastionil – 50m Tallinna Vanalinnast ning igasuvisest Lillefestivalist. Jõulise linnamüüri äärde kerkivad igal kevadel väikesed aialapid, väikekodanlikud jutustavad maailmad, justkui äraspidi pööratud allotment. Paari minutilise teekonna kaugusel lokkab ja lõhnab aastaid puutumatu tihnik kogu oma ilus, kõige kaootilisuse ja spontaansusega. Metsistunud park kõige ehedamal kujul. Elu käib, poisid rulatavad, ei ühtki pinki, vaid rinnuni kõrguv võsa. Imestan, miks keegi pole siiani tulnud ideele sinna telkima minna. Vaikus keset linna.

PRIISLE PEENAR
Ootamatult päris allotmenti kohtasin aga Lasnamäel, Priisle kaubanduskeskuse taga. Otsides ühest aeg seisma jäänud vintage poest asju, avastasin end välja astudes seismas keset absurdioaasi. Nurkapidi kokku ehitatud üheksakorruselise majagrupi ees laius kogu krundi ulatuses METSIKUS. Mitte tavapärane, kaks põõsast ja kättejuhtunud traadist peenrapiire, nö Lasnamäe lahendus, vaid tõeline, Soodevahe uuestisünd. Siin on näha hoolivust parimal moel. Tegijaid ei ole ilmselt mitte üks, esimese korruse oma aeda ihkav elanik, vaid neid on palju. Hoolt, hoolitsust ja isetegemise julgust on kaugelt näha. Enamus taimi on ilmselt käest kätte tuttavate käest saadud või kevadeti lodžadel ja aknalaudadel jogurtitopsides seemnest kasvatatud. Kohaspetsiifika missugune. Vene rahvusele omaselt on palju tuliliiliaid ning erkroosade õitega flokse, ühe akna all troonib uhke kõrvits. Taamal on pügatud elupuud. Tegemise rõõm paistab kaugele, taimi on istutatud nii, nagu neid on saadud. Imestama paneb valitsev kord, midagi pole katki ega välja tõmmatud.
Aastaid tagasi pakkus EKA keskkonnadisaini tunnis üks terane arhitektuuritudeng välja mõtte, et rõdude vertikaalmaatriks tuleks tühermaadele ja hoonete vahele maha tõmmata ning tekkivad ruudud elanikele välja jagada, peenralappideks. Lootuses, et ehk kaovad siis kõledad siseõued jning tühi majadevaheline ala ja tekib sotsaalne sidusus. Siin on see spontaanselt tehtud.

SOODEVAHE HÄÄBUMINE
Sama, isetegemise rõõmu võis näha aastaid tagasi Soodevahes. Kohas, millest me kõik oleme üle lennanud, kuid reeglina enamus mitte kunagi käinud. Endisest Soodevahe spontaansest küllusest on tänaseks saanud siledaks rullitud ja muruga kaetud maalapp, mida on lennukiaknast ilus vaadata. Tallinna piir lõikab Soodevahe pooleks. 2010. aastal võeti vastu otsus, et Talinna Soodevahe tuleb likvideerida. Kõik, mis linnas, sai määratud 2011. aasta sügiseks kaduma, väljaspoolsel lubati jääda. Koos poole Soodevahega on haihtunud ka identiteet. Enam pole lokkavaid aedu ning kättejuhtunud materjalidest ehitatud hurtsikuid, mńaabritevahelist sõprust ja melu. Järele on jäänud vaid hädavajadus, meenutuseks üksikud suuremad okaspuud. Viimane katse päästa päästmatut sai teoks aastal 2013, kui Katrin Koovi ja EKA tudengitega sai ümber istutatud veel vastupidanud taimi. “Aedade järelelu” näituse kuraator Eha Komissarov pakkus võimaluse teha midagi KUMU õue. Ja nii Soodevahe uuestisünd üheks suveks teoks saigi. Võtsime riski, lootes, et ehk saab kevadistest libledest, maasikataimedest, lupiinidest ning roosidest sügiseks lokkav tihnik. Nii juhtuski. 120 ühe ruutmeetri suurust ehituskotti täitusid imeväel lokkava taimestikuga, läbisegi umbrohuga. Aed muutus, kasvas ja lokkas ja hääbus. Linna mahajäetud aededele sai korraks tähelepanu tõmmatud.
Viimased sõnajalad istutasime ümber ühte Vene tänava aeda, mille haljastamisel oleme kasutanud teadlikult ümberistutamise meetodit ning mida hoiame metsikuna. Kontrollitult metsikuna. Kontrastiks vanalinna ülikorrastatud siseõuedele. Metsikuse algpõhjuseks sai ühe omaniku vankumatu soov säilitada sahhalini konnatatart. Taime, millest on võimatu vabaneda. Õnneks on kooslus mitmekesisem ning konnatatar hajub teiste taimede vahele ära. Vene tänaval oleme püüdnud luua aeda, mis saaks ise hakkama, oleks ilus aastaringselt ning kus oleks kohaspetsiifilised taimed. Avastasime hiljuti, et konnatatar on hinnatud kevadine gourmet-taim. Seega, edaspidi saame liigsed võrsed kevadeti moodsalt umbrohuna ära süüa.

OUDOLF – METSIKUSE MEISTER
Kohaspetsiifiliste, lokkavate ja metsikute taimekoosluste meisterloojaks on kahtlemata Piet Oudolf. Hollandi mees, kes on maailmakuulus tänu oma tundlikele ja ümbrusesse vastanduste läbi sulanduvatele lahendustele. High Line ja Battery Park New Yorgis on kuulsaimad. Euroopa ajutiste lahendustena on ühed lahedaimad olnud kindlasti Serpentine galerii siseõu Londonis aastal 2011, koos Peter Zumthoriga ning Arsenale Il Giardino delle Vergini 2010. aasta Veneetsia biennaalil.
Kaks aastat hiljem läbi Veneetsia Arhitektuuribiennaali jalutades mõjus Piet Oudolfi lopsakas aed nagu sõõm värsket õhku. Justkui noaga lõigatult lõppes ortogonaalne maastik ja ekspositsioonid ning algas lopsakas maastik teisest dimensioonist. Aeda kirjeldas Piet Oudof ise kui ülekasvanud luhta, mille täishiilgus saabub hilissuvel, varasügisel. Piet Oudolfi maatriksplaneering mõjus siin oma parimal moel.
Tihedalt, esmapilgul kaootiliselt läbisegi istutatud kõrrelised ja püsikud ning suurte õitega suvelilled moodustasid pealetungiva taimevaiba, mis kohe-kohe lagunevaid hooneid justkui neelama hakkasid. Loodud oli keskkonnd, milles silm puhkas ja kus oli hea olla.
Oudolf alustas oma karjääri 1976. aastal Hollandis, Haarlemi linnas. Teda huvitas eelkõige see, taimede kasvamine ja eluring. Esimestel tööaastatel liikus ta informatsiooni saamiseks ringi botaanikute ja ökoloogide seltskonnas. Oudolfi edasiviivaks jõuks oli pettumus, mida tekitas 1970ndatel aastatel Euroopa aianduses kehtinud range reeglistik. Leidmaks uusi, nö healoomulisi taimi, millel oleksid huvitav kuju ja struktuur, pikem õitseaeg, põnevad viljad jne, suundus ta aianditesse üle Euroopa. "Need aiad olid ilusad, aga ma otsisin midagi, mis oleks erinev ja spontaansem", ütleb Oudolf ise. 1982. aastal kolis Oudolf Hummelosse, asus taimi aretama ning rajas aiandi, mis sai kiiresti tuntuks oma eriliste taimede poolest. Piet Oudolf oli aastakümneid tuntud just taimekasvatajana.
Tsiteerides Oudolfit: ”…me püüame luua aeda dogmavabalt. Me ei lõika tagasi, kui raamat ütleb, et peab lõikama. Me teeme seda siis, kui me seda õigeks peame, kui see tundub ilus. Iga taim meie aias on lubatud, kuni ta näeb hea välja ja peab end kenasti üleval.”
Sama, kontrollitud lopsakuse ideed kohtab kõikides tema loodud maastikes. Oudolf valib taimi nende kuju, lehtede värvi ja struktuuri, mitte õitsemise järgi. Tsiteerides: “Õitsemise aeg on nii lühike, me vajame selliseid taimi, kes on ilusad ka enne ja pärast õitsemisaega, õied on lihtsalt boonuseks.”
Aedu kujundades arvestab ta taimede väljanägemisega aastaringselt. Ise nimetab ta oma kujundusvõtet neljamõõtmeliseks. Neljandaks mõõtmeks on aeg. Oma esimeste loodud aedadega tõmbas ta tähelepanu just sellega, et taimed jäid sügisel kuivununa peenrasse, moodustades omalaadse, uue pruuni maastiku. Kui ta 1980ndatel aedade loomist ja taimedega katsetamist alustas, polnud keegi veel sarnaselt taimi istutama asunud. Tema eesmärk oli luua aedu, mis vajaksid vähest sekkumist, oleksid pidevas muutumises, mõjuksid loomulikult lopsakalt ning näeksid head välja. Lisaks sobiksid ümbritsevasse keskkonda ja tekitasid dialoogi. Inimene peab julgema ja tahtma seal olla. Aed peab olema huvitav – METSIKULT huvitav. Eelkirjeldatud projektid seda kõike on. Sattununa neisse mõnedest tekitasid need kõik sarnast, lopsakuse enesesse ahmimise emotsiooni ning tahtmist viibida neis kauem.
Oudolf kasutab oma aedade loomisel kindlakujulist taimede paigutust. Tavalise, lineaarse kõrguste ja värvide hierarhia asemel on seda võrreldud muusikapalaga, mis kasutab kordusi, motiive, varieerudes nii suuruselt kui skaalalt. Oudolf kasutab oma töödes läbivalt maatrikssüsteemi. Taimemuster on kahekihiline, milles taimegrupid korduvad. Ühel tasandil on väikesed grupid tekstuursete, visuaalselt silmatorkavate taimedega. Teise kihi moodustavad suured taimegrupid, mis lõhuvad väikeseid ja tekitavad mulje spontaansusest. Koos moodustavad nad pildi, millesse on võimalik sisse astuda.

Tavapäraste aedade kõrval on ka kontrollitud metsikus ilus. Ilu võib leida just mikrotasandil. Esmapilgul hooletusse jäetud maastik peidab endas hulga emotsioone, värve ja lõhnu ning muutub aasta aastalt üha lopsakamaks ja metsikumaks. Kihistused muutuvad, tekivad ning kaovad. Kui metsik metsistub, saab seda alati raamidesse suruda.

Kukemõisa. Ühe maastiku lugu

Maastik ja arhitektuursed väikevormid Kukemõisas *** Landscape and small structures at Kukemõisa
Location: Seliküla, Estonia
Client: Private
Size: 3 800 m2
Status: Comission, 2007...2012. Built, 2012
Design team: Maria Pukk & Ivar Lubjak

*
*
*

OAAS Arhitektid, Maria Pukk ja Ivar Lubjak, kirjutavad ajakirjas Maja, 2-2013 (76) – "Ühe maastiku lugu" Kukemõisa maastiku ning väikevormide projekteerimisest.

START – 2007. aasta sügis
Krunt. Seest tühjaks lõhutud vana maja, kaks lagunenud ja ümberkukkumise äärel kõrvalhoonet. Võsastunud, künklik maastik. Kolmest küljest piiratud metsaga. Lääne suunal põld.
Tekib idee vastandumisest ja sümbioosist. Eesmärgiks saab luua kontrollitud metsikus, lokkav ja vohav taimestik ning selge vorm. Et lokkava vohavusega veenvalt mõjuda, sünnib otsus mitte kasutada värve. Otse vana maja akna all kasvab lihtõieline valge sirel. Kõik juurde istutatavad taimed hakkavad õitsema valgelt.
Krundi eesosas, sissesõidu kõrval asuv ahvatlevalt mõjuv lohk saab kliendi valuläve proovikiviks. Teeme ettepaneku kaevata tiik, vähemalt 20 meetrise läbimõõduga.
Ideega edasi minnes otsustame vana maja ümber oleva, veel osaliselt elujõulise õunapuu aia säilitada ning väärtustada seda uute, traditsiooniliste viljapuu sortidega. Alles on mõned marjapõõsad, ka need jäävad. Vana maja ümber planeerime ruumi, mida perenaine saab vastavalt oma soovidele taimedega täita. Istutada traditsioonilisi talulilli ja marjapõõsaid.
Hakkab kujunema selge visioon. Koondame tervikuks kaks lähenemist, traditsioonilise ja uudse ning võimendame tulemuse (taimsete) suurvormidega.

TRADITSIOONID – vana maja ümbrus
Traditsioonid on antud kontekstis kõik suurused, mis kohale ja ajastule omased. Püüame maksimaalselt säilitada olemasolevaid taimi: sireleid, maasikaid, pojenge. Kuna sellest jääb väheks, et saavutada soovitud tihedus, toome taimi juurde – hortensiad, sirelid, viljapuud, maitsetaimed, kõrvitsad.  Selgub, et vajalikus mahus on soovitud taimi võimatu aianduspoodidest ja puukoolidest saada… sest… ettenähtud istikud on liiga tavalised ja neid lihtsalt sellises mahus ei  kasvatata ega müüda. Kasutame OAAS-ile omast, nn recycling – võtet. Taimed said mahajäetud kohtadest Kukemõisa ümber istutatud. Tänu kliendi vastutulelikkusele ja ideega kaasaminemisele tuuakse Tšiili gunnerad (Gunnera tinctoria) lähedaloleva mõisa umbekasvanud kraavikallastelt. Lupiinid (Lupinus) tulevad hävingule määratud Soodevahest.

MODERNSUS – maastiku lahendus, väikevormid ja uue maja ümbrus
Teine lähenemine on kõige uue rõhutamine. Peamiseks võtteks saab lihtsus, corten, viinapuud, triibulised piibelehed, tiik, niidutaimedega peenar.
Kõik krundil ette võetud mastaapsed maastikulised täiendused ja parandused jälgivad süsteemselt ranget geomeetriat. On selged kujundid – diagonaal, ring, sirge. Sisse- ja väljalõiked on täisnurksed. Midagi ei vooga ega lookle vabavormiliselt. Taimestik on valitud täiendama arhitektuuri ning pakkuma üllatusi. Õistaimed on valged. Uue maja terrassipeenra harilikud maikellukesed on triibulise lehega (Convallaria majalis ‘Albostriata’). Lõunapoolsetel müüritugedel kasvavad erinevad viinapuud (Vitis vinifera ‘Hasanski Sladkii’, ‘Zilga’), kirdes Ronivad hortensiad (Hydrangea petiolaris).  Gunnerate istutus tiigi ümber on planeeritud ühtlase rastrina.
Põhimõtteline vajalik tihedus peaks olema saavutatud ca 5 aastaga.

2013. aasta kevad
Piibe maanteelt maha keerates annab noolsirge teeots esimese vihje, et tegu pole päris tavalise Eesti maakohaga. Tavapärase raputava ja künkliku kaheroopalise raja asemel viib majani praktiliselt sirge tee, mille kahel pool laiub laas, kus veel paar aastat tagasi elas karu. Vesine ja metsik maastik pole auto aknast vaadates just paljulubav.
Kõik on tume ja bold (rammus), samas justkui nö pooltoonides ja sordiini all. Must kimm. Corten. Viimistlemata laudis. Betoon. Klaas. Skulpturaalsed taimekooslused.
Esimesena hakkab silma pompöösne, katuseta, paekivist kõrvalhoone otsaviil. Krundil asuvad ajaloolised hooned on pärit üle-eelmise sajandi vahetusest ning kuulusid Seliküla karjamõisa kompleksi.
Lähemale jõudes näeb vana elumaja, mis on nagu maamaja ikka – klassikaline, kimmkatusega, ühekordne puitehitis väikeste akendega otsaviilul. Küll aga selgub lähemal vaatlusel, et hoone on häirivalt sirge. Et arusaam vanast ja pooleldi mahajäetud, justkui maailmalõpus asuvast talukohast on petlik. Sama sirge on eelkirjeldatud kõrvalhoone ja taamal paistev teinegi, kuhu sisse on uputatud must, rippuv, kuubikujuline kimmiga kaetud uus elumaja. Nii nagu arhitekt Emil Urbeli projekteeritud hooned suhestuvad füüsiliselt olemasolevate ehitistega, on ka hoonetevahelise ala kontseptsioon koha ajaloolist tausta ja omanike moodsat mõtlemist toetav ja täiendav.

Tiik
Ettepanekust rajada 20 meetrise läbimõõduga tiik on töö käigus saanud 32 meetrine ümmarguse põhiplaaniga veekogu. Tiik on vooderdatud eemalt põllult korjatud maakividega, millel kasvab sammal. Üllatuslikult on veekogu asustanud tuhanded konnad, kes kevadeti pererahval ülemäära kaua magada ei lase. Veepinda katab õhukese rohelise kihina väike lemmel (Lemna minor).
Ruumielamuse saamiseks viib tiigile veekohal rippuv purre. Purdeni jõudmiseks tuleb läbida rinnuni ulatuv gunnerate tihnik.

Arhitektuursed väikevormid
Arhitektuursete väikevormide projekteerimisel jätkasime maastikus kasutatud printsiipide rakendamist. Ikka lihtne ja terviklik üldmulje, mida täiendab ootamatu lahendus materjali, loodava objekti kuju või detaili näol.
Kasvuhoone on täisnurkne klaaskuubik, mis mõjub ühtviisi harjumuspäratult nii tühja kui paksult taimi täis olevana. Asukoht sai valitud terrassile, uue maja ja väliköögi vahetusse lähedusse, et tomatid oleksid lähedalt võtta. Klaasi täiendab corten. Corteni tükke ja ribasid on piirajatenng eraldajatena maastikus läbivalt kasutatud.
Kelder on samuti kuubik, cor-tenist valmistatud okkalise pealispinnaga maht. Murust välja kasvav kuup on kui roostes skulptuur, mille sees särab pretensioonikas lühter fimalt Flos.
Müüritoed ja vana maja luugid on samuti cortenist, siksakiliste sisselõigetega roostes terasplaadid. Väljalõikeid on kasutatud teena uue maja sissepääsu ees. Vaateteljel uue maja elutoast läbi paekivist kõrvalhoone vare paistab betoonist perenaise peenar. Samad siksakilised väljalõiked moodustavad istutuskaste, millest kasvavad välja maasikad ja maitsetaimed. Peenart raamistavatel betoonservadel saab mugavalt istuda ning kõndida.

Lennurada – veel valmimata niidutaimedest triip
Vana maja eest terrassilt põllu poole vaadates tundub, et esiplaanil on lõputu niit. Tegelikkuses on maastikus vaid diagonaalne triip niidutaimi muru keskel. Diagonaali servas on käigurada vanast majast uue elumaja sissepääsuni. Pimedal ajal on triip valgustatud.
Seistes triibu alguses, vana maja ees, jäävad vaatajale kahele poole raamiks vanad paekivimüürid koos nendesse uputatud hoonetega. Müürid varjavad elumaja esimese korruse. Müüre varjavad cortenist müüritoed. Müüritugesid varjavad viinapuud ja kõik on roheline.
Koht valmib, areneb, kasvab ja täitub aegamisi. Taimed elavad oma elu ja arhitektuursed väikevormid kattuvad samblaga. Loodame, et paarikümne aasta pärast näeb Kuke välja justkui korrastatud džungel, mille vahelt paistavad siit sealt aktsentidena välja roheliseks tõmbunud corten-kuubikud.

Puust pilvelõhkuja Tallinnasse

Kui kõrge on Oleviste kirik arvutab Krister Kivi artiklis "Maailma kõrgeim maja taas Tallinna?" (Eesti Ekspress WAAL, 18.04.2013).
Sõnas ja pildis on leheveergudel ka OAAS Arhitektide intriig.

*
*
*

Kavandatav maailma kõrgeim maja võiks olla Tallinnale omaselt puust. Selliseid kõrghooneid võiks olla mitmeid üle kogu linna. Puust pilvelõhkujaid võiks ehitada spontaanselt kuhu juhtub ja kuidas juhtub nii nagu parasjagu arendused nõuaksid. Ainsaks linnaehituslikuks piiranguks oleks ehitusmaterjali valik. Ehitamiseks kasutataks miljööväärtuslikes asumites leiduvaid põlenud, varemetes ja pehkinud majakosusid. Vabanenud kruntidel saaksid uute kõrghoonete elanikud mugavalt parkida.

*
*
*

How high is the St Olaf Church calculates Krister Kivi in his article "The World`s tallest building to Tallinn again?" (Eesti Ekspress WAAL, 18.04.2013).
OAAS Architects intrigue in words and pictures is in the newspaper as well.

Veneetsia järelkajad

Veneetsia XIII rahvusvahelise arhitektuuribiennaali - la Biennale di Venezia – järelkajasid saab lugeda Sirbist, 07.09.2012 ning läbi Karin Pauluse sorava sule ka Eesti Ekspressist, 13.09.2012.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15721:motteid-veneetsia-xiii-arhitektuuribiennaalilt&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3407
ja
http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/magus-hapu-naiivne-ja-tosine-veneetsia-arhitektuuribiennaal.d?id=64959676

Kuidas hindate Eesti väljapanekut Veneetsia biennaali ja selle teema Common Ground kontekstis?
XIII Rahvusvahelise Veneetsia Arhitektuuribiennaalil ringi jalutades võis aimata kolme selgelt erinevat lähenemist: kindlas headuses kutsutud autorinäitused, revitaliseerimise/taasakasutamisega tegelevad ekspositsioonid ja head uut arhitektuurimõtet esitlevad väljapanekud.
Selle aasta arhitektuuribiennaali teema Common Ground kontekstis on Eesti autorite poolt välja pakutud Linnahalli ekspositsioon veenev. Linnahall või vähemalt tema katus ja seinad on tõeline ühine väli. 
Ja kus siis mujal küsida kui pikk on ehitise eluiga, kui mitte arhitektuuri hällis Itaalias ja eriti Veneetsias? Veneetsias, kus arhitektuuri vastandumine loodusega on viidud ekstreemsuseni.

Kõigil, keda sai tööprotsessi käigus küsitletud ja kellega vesteldud, on Linnahallist kui hoonest teadlikud ning külmaks ei jätnud selle saatus kedagi. Igal inimesel oli oma isiklik kogemus ja lugu. Noortele tähendab Linnahall graffitiga kaetud hüljatud maastikku, keskeaelised ning vanemad mäletavad hoone hiilgeaegu ning on aastate möödudes taas sinna sattununa mahajäetusest hämmingus. Mul on tõeliselt hea meel, et ekspositsiooni ettevalmistusel said Linnahalli sisemusest aimu ka need, kes polnud kunagi enne katusest kaugemale jõudnudki.
Modernismiaegsete ja funktsiooni kaotanud hoonetega tegelemine on aktuaalne juba mõnda aega üle kogu maailma. Eredaima näitena meenub kohe Saksa Demokraatliku Vabariigi parlamendihoone Palast der Republik. Hoone kaotas oma algse funktsiooni seoses Saksamaade taasühinemisega, seejärel leiti sellele spontaanseid kasutusi ning lõpuks, vastuseisudele vaatamata lammutati.
Vähemal või rohkemal määral tegeles sama ajastu probleemidega ka Montenegro paviljon. Väljapanekul tõdeti, et modernismipärandisse kuuluvate hoonete taaselustamisel on vaja kõigi osapoolte – poliitikute ja omanike, arhitektide, arendajate – head tahet ja sünergiat.

Biennaali peapreemia, Kuldse Lõvi pälvinud rühmituse Urban-Think Tanki ja Justin McGuirki ekspositsiooni teema on samuti hüljatud hoone, täpsemalt selle uus elu. Väljapanek käsitleb Caracases 1993. aastal ehituse lõppjärgus arendaja surma ja majanduskriisi tõttu pooleli jäänud ning aasta hiljem hüljatud 45-korruselise kõrghoone Torre Davidi spontaanset hõivamist. Püstitatakse küsimus, miks peavad vaesed elama linnaserva slummis kui keskuses leidub tühje hooneid, millel otstave puudub. Tänasel päeval on Torre David koduks 3 000 inimesele. Reaalselt on eksponeeritud samast hoonest Arsenalesse "ümber tõstetud" kohvik.
Näituse peapreemia pälvinud töö näitab suunda, kuidas võib taaskasutada mahajäetud hooneid.

Kuidas Eesti ekspositsioon haakub teiste väljapanekutega?
Nagu varem mainitud, käsitlevad mahajäetust ja hüljatust veel teisedki osalejad, Montenegro, Urban-Think Tank või näitus "13178 Moran Street". Saksamaa tegeleb oma paviljonis samuti revitaliseerimise ja uuskasutusega 60ndate ja 70ndate aastate arhitektuurikontekstis, kus leitakse, et kestev majanduskriis on mõjunud positiivselt modernismiaegse linnaehituse revitaliseerimisele ja linnaehituslike ideede arengule üleüldse. Juba ammu on modernismiaegne "form follows function" teooria asendunud kohaspetsiifiliste, komplitseeritumate lahendustega (MVRDV näitus "The Why Factory" või siis Jan Gehli linnalised sekkumised "Life Between Buildings").
Või Tempelhofi saatust käsitlev ekspositsioon – väga sarnane teema, esialgse funktsiooni kaotanud hiigelhoone. Ühe hoone üldsusele avamise lugu, millest oleks meil Eestis ja Linnahalli kontekstis palju õppida.
Hollandi paviljonis näidatakse, kuidas saab kerge sekkumise – liikuva kardinaga –   täita tühja, mahajäetud ruumi ning luua seoseid hoone ja seda ümbritseva maastiku vahel.

Oma ülesehituselt on Eesti ekspositsioon võrreldes teiste Arsenales osalejatega visuaalselt väga erinev – teadlikult suletud ja sissepoole, minevikku ning olevikku refereeriv väljapanek. Arusaadav, et sellises kontekstis on helge ja ülendava esiletoomine omaette väljakutse. Tumedale ruumikontrastile lõid positiivse tausta erinevate inimeste poolt räägitud isiklikud lood.
Väga mitmed osalejad esitlesid oma riiki ja ekspositsiooni äsjavalminud hoonete ja planeeringute, samuti etteantud teemal üliõpilaste poolt väljapakutud tulevikuvisioonide kaudu. Tihti jäeti tulevikku suunatult mõtlemisuumi.

Kas tagantjärele mõeldes oleks midagi võinud teha teisiti? Mis mõtted kohapeal tekkisid?
Tagantjärele mõeldes oleks võinud eksponeerida ka mai alguses toimunud Linnahalli töötoas väljapakutud mõtteid (vt ka: http://linnahall.blogspot.com). Käesoleval hetkel on töötoas osalejate viis tulevikku vaatavat Linnahalli stsenaariumi peidetud näituse kataloogi tagumisse ossa.
Pisut provotseeriv ja tähelepanu tõmbav üliõpilaste osa oleks üldisele, hoonet ja selle olukorda tutvustavale väljapanekule vürtsi lisanud.
Tudengite värskeid mõtteid ja abi kasutasid paljud, näiteks Sloveenia. Hispaania arhitektuuribüroode näituse raames sõidutati/sõidutatakse kohale 200 üliõpilast, kes valgetes skafandrites külastajatele uue arhitektuuri makette näitavad. Samuti on eraldi väljas erinevate maailma arhitektuurikoolide ühisprojekt "40 000 Hours".
Graffitit oleks võinud ekspositsiooni juures kasutada. Linnahall oli ju alles hiljuti, enne Tallinna Linnavalitsuse puhastusaktsiooni grandioosne graffiti-sein.  Veneetsias on graffiti vastu võitlemisega tegeletud süsteemselt aastaid. Meeskonnale kätte antud valgete seintega puhas ruum tekitas küll sellise tunde. Kontrast ajaloolise Arsenale ja graffiti vahel oleks võinud olla mõjuv.

Milline oleks parim saatus linnahallile?
Esmatasandil on oluline, et Linnahalli teema ei kaotaks aktuaalsust.
Hoone kui selline peaks algsel kujul säilima. Linnahalli saatuse selginemiseni tuleks leida talle ajutine funktsioon, mis välistaks edasise, üha kiireneva lagunemise.
Üks töötoas väljapakutud visioon – välise kehandi hiberneerimine, st ajutine külmutamine kõlab päris ahvatlevalt (vt ka: http://linnahall.blogspot.com/p/stsenaariumide-maatriks.html). Võib-olla järgnevad põlved oskavad Linnahalli väärtust või väärtusetust paremini hinnata.

Küsimustele vastasid Maria Pukk ja Ivar Lubjak.

Kes sõidab Veneetsiasse?

Veneetsia XIII rahvusvahelisel arhitektuuribiennaalil - la Biennale di Venezia - eksponeeritava Eesti kaasaegse arhitektuuri näituse ideekonkursil saavutas 1. preemia meie töö AEG!

Veneetsiasse sõidavad Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Veronika Valk, Maria Pukk ja Ivar Lubjak. Palju õnne meile!

 

Võistlustöö AEG esitab Veneetsias küsimuse HOW LONG IS THE LIFE OF A BUILDING? Töö käsitleb väärika modernismipärandi hääbumist läbi ühe hoone, milleks on valitud Tallinna Linnahall.

Pikemas perspektiivis ei ole igavesi hooneid. Kaasaegse maailma majanduskriisi oludes pole rentaabel hüljata majad, millel on suurt joont ning piisavalt potensiaali kaasaegseteks muutusteks. Selleks, et säilitada, tuleb muuta. Et olemasolevat rekonstrueerida, on vaja arhitektuuri väärtustada. Eestis on tunduvalt rohkem hooneid muinsuskaitse all kui Põhjamaades. See iseeneset ei taga veel hoonete säilimist. Kuidas leida hoonele uus kasutus?

Postmodernsete sugemetega paefassaadiga monumentaalne Tallinna Linnahalli hoone on DOCOMOMO kaitse all. Teatrisaali ja jäähalliga hoone taastas sõjaväe ja tööstuse poolt röövitud linna ühenduse merega. Siiski seisab maja 21. sajandil hüljatuna. Hoones on aeg seiskunud, vaid küte undab ja kell tiksub. Täna leiab see kasutust politsei ning narkokoerte treeningu katsepolügonina. Linnahalli katuselt võtavad päikesetõusu vastu Vanalinna koolide abituriendid peale kooli lõpupidu.

Vaata ka Sirp, 16.03.2012 - "Millest räägib seekordne Eesti ekspositsioon Veneetsia arhitektuuribiennaalil?"

*

*

*

Who will go to Venice?

We won the competition of exposition of Estonian contemporary architecture for 13th International Architecture Exhibition in Venice - la Biennale di Venezia!

Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Veronika Valk, Maria Pukk and Ivar Lubjak will go to Venice. Congratulations to us! Lunga vita la biennale di Venezia!

The new Estonian exposition for La Biennale di Venezia 13th International Architecture Exhibition looks at contestable futures of modernist architectural legacy. The focus is on a case study of Linnahall, monumental Soviet-era proto-post-modernist complex under metamorphic pressure for change, but also under heritage protection upon DOCOMOMO initiative, in key location in Tallinn, capital of Estonia.

The jury selected this concept due to its integration of a clear message and intricate contexts, but also for its potential to produce experiential spatial atmosphere in Venice Arsenale exhibition space. Furthermore, Linnahall is controversial in its historic and ideological legacy, likely to invoke multiplicity of associations for viewers.

Completed in 1980 when the Moscow Olympics yacht races were held in Tallinn, the building won a Grand Prix from the Interarch 1983 World Biennale in Sofia and in 1984, a Soviet Union State Award. Linnahall, originally named after Lenin, succeeded to reconnect the city with the sea and to return some of the waterfront -- closed-off industrial and military zone -- back to the public.
The exposition presents a question, How Long is the Life of a Building? On one hand, the exposition investigates deterioration of remarkable buildings, as everything artificial which is not in use, breaks apart. To preserve a building, it is necessary to transform it. But how to find its new purpose? A historic building is a work of art, yet our common ground.

On the other hand, it poses a question of "dignified aging" of the built environment. Spine of the society’s physical identity, how can the existing structure simultaneously accommodate all the identities of different generations and cultural backgrounds, nurtured by shifting times, memories and tacit knowledge accumulated? And still prove desirably "profitable" in neo-liberal terms?

The exposition highlights the values of adaptability and flexibility in buildings’ functionality, contrasting undocumented case studies of abandoned modernist architectural legacy in Estonia and Eastern Europe, with currently predominant patterns of reformist thought. The nonconformist architectural icons require re-evolution of the term "use value", which is of worldwide urban concern.

This futrospective, as well as retrospective responsibility presented at the exposition is aimed at broader international community of critical thinkers, to enable reflection on possible links between the socio-economic paradigm of  "deregulation", and the emergence of the post-capitalist condition. How is the art of negotiation benefitting creative re-use of aging pile of stone, gracefully?

Recorded moving images, rejuvenating "best-of" flashbacks from the story of Linnahall, interviews with designers and end-users, become instrumental devices, inviting the visitor into an exploration of inner sensations -- intimate human contact -- evoked by "ageless" architecture, to unlock memories of one’s own familiar settings, home context, similar abandoned yet dignified and extraordinary buildings and places.

The city's functioning is characterized by its "plasticity", or its capacity to re-appropriate vital parts according to experiences undergone by the society. The exposition is, in this sense, an eclipse, a search for functional realities… Incorporating institutional, ideological and structural processes. Bringing architectural fragments, urban events and spatial concepts into tenable meaning.

Commissioner: Ülar Mark
Curator: Tüüne-Kristin Vaikla
Exhibitors: Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Ingel Vaikla, Veronika Valk, Maria Pukk, Ivar Lubjak

Presented by
NGO Estonian Centre of Architecture
The Union of Estonian Architects

Press contact: Veronika Valk, zizi@ziziyoyo.com, ziziland@gmail.com, +372 55 15 153

Käbifassaad

Suur tänu arhitektuurikriitik Karin Paulusele, kes teiste arhitektide tööde hulgas on äramaininud ka meie tagasihoidlikud nimed ajalehe Sirp, 23.12.2011 artiklis "Võitis ilus raam vaatele".

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13719:voitis-ilus-raam-vaatele&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3374

Ja see on väike meenutus mainitud käbipaviljonist.

*

*

*

Many thanks to architecture critic Karin Paulus, who mentioned our modest names among the other talanted architects in her article in Sirp, 23.12.2011 "Võitis ilus raam vaatele".

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13719:voitis-ilus-raam-vaatele&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3374

Façade of the pine cones.

KLOTS

Kortermaja äripindade laiendus *** Apartment building and its commercial spaces reconstruction
Location: Kuressaare, Estonia
Client: ABC Saare OÜ
Size: 1 045.0m2
Status: Competition, 2012 --- 1st prize. Comission, 2012
Competition team: Ivar Lubjak, Maria Pukk

*
*
*

Rõõmusõnum Kuressaarest: meie töö KLOTS saavutas Tallinna 14a kortermaja äripindade laienduse arhitektuurikonkursil 1. koha!
Vaata ka ajalehte Saarte Hääl, 08.10.2011 – “Ärihoone ümberehituse võidutöö on KLOTS”.
http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=28013&sec=1

*
*
*

Good news from Kuressaare: our work KLOTS got the 1st prize in the architectural competition for reconstracting apartment building and its commercial spaces in Tallinna 14a Kuressaare!

Kuidas kirjeldada olematut kohta? Lennusadam ja Patarei, justiitspaleest rääkimata

Lennusadama ja Patarei ala detailplaneering *** Lennusadam and Patarei area urban planning
Location: Tallinn, Estonia
Client: Riigi Kinnisvara AS
Size: 14ha
Status: Competition, 2007 --- 1st prize. Comission, 2007...2012
Competition team: Ivar Lubjak, Sverre Laanjärv

Tallinna mereäärse planeerimise üks visioone. Sirp 12.08.2011 lahkelt avaldatud OAASi artikkel.

Lennusadama ja Patarei planeeritava ala suurus on ca 14ha, tellija Riigi Kinnisvara AS, peaprojekteerija OAAS Arhitektid OÜ, allprojekteerija K-Projekt AS. Detailplaneering ootab praegu Tallinna linnavalitsuses kehtestamist.

Tallinna mereäärses lennusadamas on palju asju. Näiteks vesilennukite angaarid, mis valmisid 1917. aastal Peeter Suure merekindluse osana, endine ohvitseride staap ja kasarm, 1828. aastal Nikolai I korraldusel ehitama hakatud Patarei merekindlus, mille juurde kuuluvad vangla leivavabrik, katlamaja, üks punastest tellistest korsten, vanglatorn ja värav, garaažid, töökojad ning puhvet liivaranna ääres, kaugemal võsas on garaažikooperatiiv, ka mõned puud, tühermaa, mänguväljak, siis veel sel aastal endisele raudteetammile rajatud installatsioon-kergliiklustee "Kultuurikilomeeter", mitmesugune militaar- ja meretemaatiline vanaraud, veoautod ning tank, kai ääres mitmed laevad, vesilennukite angaarides allveelaev Lembit ning palju muud.

Lembit on tähelepanuväärne. See on üks kahest allveelaevast (teine oli Kalev), mille Eesti Vabariik tellis otse enne Teist maailmasõda Inglismaalt. Kalev lasti sõja käigus põhja, kuid Lembit on tänapäevani säilinud ning kasutusel olnud nõukogude allveelaevastiku õppelaeva ja hiljem muuseumieksponaadina. [01]

Patareil on olnud erisuguseid funktsioone: suurtükipatarei pärast valmimist 1840. aastal, kasarm 1867. aastast, vangla 1920. aastast ja kultuuripark nüüd. [02] Vesilennukite angaaride kolm raudbetoonkoorikust kuplit paistavad kaugele üle Tallinna lahe.

2007. aastal korraldas Riigi Kinnisvara AS Patarei ja lennusadama ala planeerimise ideekonkursi. Tööga "Kolm õuna" võitsid selle Sverre Laanjärv ja Ivar Lubjak. Võidutöö järgi tegid arhitektid detailplaneeringu, mis ootab kehtestamist. [03]

Lembit on merest kaldale sikutatud, Patarei müürid langenud, vesilennukite angaarides avatakse peatselt meremuuseum, ohvitseride staabihoonete vahele kavandatakse mereteemalist mängumaastikku.

Suurt osa, kui mitte just enamikku neist asjadest, on juba kirjeldatud, arvele võetud, fotografeeritud, ümber jutustatud või registreeritud. Meie kavatsus oli kirjeldada pigem ülejäänut: seda, mis toimub, kui midagi ei toimu, aega, inimesi, autosid ja pilvi. [04] Kuidas kirjeldada olematut kohta, seda, mis on veel mõtetes, siis paberil, seejärel arvuti sisemusest jälle paberil ja lõpuks valmis?

1.

Ametnik töötab siin. Sõidab autoga klaasist majja, siseneb maa-alusesse parklasse, tõuseb liftiga ülemisele, viiendale korrusele, astub kabinetti, istub laua taha. Tema tööruumist avaneb vaade kogu alale: jalge ees justiitspalee hiiglaslik maht, mis on kui pahupidi pööratud nahk, rohelised aatriumiaugud vahelduvad katustega, pole vahet, kus lõpeb maja ja algab maastik, hoone langeb sujuvalt vesilennukite angaaride poole. Kaugemal paistavad sadamas jahtide mastid ning Patarei merekindlus. Kui üle koridori aknast välja piiluda, on näha Toompea siluett ja treppide ning pandustega viilutatud Riigi Kinnisvara büroohoonete kvartal teisel pool tänavat.

Lõunatunnil kogunevad kolleegid justiitspalee ette varjulisse kirsisalusse vestlema ja sööma kodus valmistatud salatit.

2.

Noorel perel on olnud meremuuseumi külastamise plaan juba ammu. Vanalinnast pääseb mere äärde piki promenaadi, tee viib Patarei vanglast mööda vesilennukite angaaride ees oleva kaskede väljakuni. Meremuuseumi ekspositsioon paikneb nii angaarides sees kui väljas, lennusadama akvatooriumis ja hoonetevahelisel alal. Perekond puhkab staabihoone kohvikus ning lapsed lähevad mereteemalisele mängumaale, kus on oma majakas, laev, purjekad, sillad ning päikesekell. Kõik on väsinud ja rahul, et avastasid midagi uut ning veetsid sisuka päeva.

3.

Tüdruk, kes elab siin kõrval puumajas, tuleb Kalamajast. Teda kisub ajaloohõngulisele Patarei turule, kus saab osta midagi head. Tüdruk kohtub poisiga lennusadama lõunaväljakul kuulsa skulptori taiese ees, koos viskavad nad tuvidele raasukesi. See on nende igapäevane rituaal – mere lähedus ning keskkonna mitmekesisus toob nad siin kokku ikka ja jälle. Seejärel võtavad nad jalgrattad ja suunduvad linna, et jätkata oma igapäevaseid asjatoimetusi. Õhtul näeme, vanas kohas!

4.

Keskealine välisturist on esmakordselt Eestis. Ta sõidab lennusadamasse turismibussiga. Turist ei teadnud enne ei Eestist ega Tallinnast peaaegu midagi. Mõne tunni eest vaatas ta merelt linna siluetti ning tema tähelepanu köitis kummaliste kuplitega hoone. Ta on valinud endale ekskursiooniks meremuuseumi, sest teda on alati köitnud allveelaevad ja ta teab, et muuseumis eksponeeritakse ühte sellist. Lähenetakse Oda tänava poolt, ületatakse Kalaranna tänav – tulevane Põhjaväil ja silma hakkab moodne imposantne büroohoone, millele sekundeerib taamal paistev Noblessneri tööstuskvartal. Buss peatub endise kasarmu ees ning läbi kasesalu paistavad vesilennukite angaarid kogu oma hiilguses. Ehkki turist on maailmas palju reisinud, on ta vaimustuses: eelmise ja üle-eelmise sajandi militaarotstarbega hooned on täiuslikult säilinud ning segunenud kvaliteetse uue arhitektuuriga. Üllatus on suur, sest bussiaknast ei tundunud ümbritsev sugugi inspireeriv.

5.

Hommikuti käib põhiline tegevus äri- ja büroohoonetes. Mootorsõidukid liiguvad Põhjaväilal. Jalakäijad jalutavad rannapromenaadil, hoidudes seejuures tuulevarju. Peamised sihtpunktid on justiitspalee, ärihooned ning muuseum, samuti Patarei. 

6.

Päeval on kogu mereäärne ala intensiivses kasutuses. Bürood on rahvast täis, lennusadama ja Patarei vangla juures käib tihe tegevus, millesse kaasatakse ka lähiümbruse elanikud. Kõige suurema koormuse võtavad vastu vesilennukite angaarid ja selle ümbrus. Siia tulevad inimesed nii piki mereäärt jalgsi kui ka eri tüüpi transpordiga. Kui siseruum vaadatud, saab aega veeta väljas: Patarei siseõue väliturul, laste mängumaadel, puhkekohtades kõrghaljastatud aladel, kirsi- ja õunaaias.

7.

Õhtu sarnaneb hommikuga: ala läbib intensiivne liiklusvoog, inimesed lahkuvad töölt. Sõidetakse piki mereäärt jalgrattaga. Kuid muuseumialal on uus liikumine: tullakse kontsertidele, näitustele, huviringidesse ning Patarei vanglas asetsevasse tõmbekeskusesse.

8.

Öösel on mere ääres vaikne. Lennusadam ootab uut hommikut. Sadamas on jahid, millel elatakse. Üksikud uitajad teevad pilte militaararhitektuurist.

Lennusadama ja Patarei planeeringu joonis näitab, et alale tuleb asju juurde: justiitspalee, büroohoonete kvartal, veetaksode sadamapaviljon ja sadamahoone, üks kortermaja, parkimismaja, täieneb vanade staabihoonete ansambel. Lisaks korrastatakse ajaloolisi hooneid, rajatakse tänavad, jupp Põhjaväila, kõnniteed, promenaad, parklad, lõuna- ja põhjaväljak vesilennukite angaaride ja justiitspalee vahele, kuhu tuleb ka keskne skulpuur-kohtumispaik, kirsi-, õuna- ja kasepargid.

Planeeringu joonised nagu mis tahes maakaardid on universaalselt loetavad. Kaartidel on igapäevane reaalsus esitatud leppemärkidena. Kaarte tõlgendades saame juhiseid mõtlemiseks ja liigitamiseks. Isiklike tundmuste põhjal enda jaoks sobivat informatsiooni valides moodustame oma "mentaalsed kaardid".

Sageli on igapäevaotsuste või -käitumise puhul määrava tähendusega "taju geograafia" ehk kus me soovime elada, kuhu läheme poodi, milline on meie töökoht või kuhu ehitame uue linna. [05] Reaalsed planeeringud üritavad kirjeldada meie vajadust määratleda linnaruumi ja selle piire. Kultuur, majandus, poliitika ja aeg on vaid mõned muutujad, mis määravad planeeringu elujõulisuse ka tulevikus.

[01] Eesti Meremuuseum, www.meremuuseum.ee

[02] Patarei Kultuuripark, www.patarei.org

[03] OAAS Arhitektid, www.oaas.ee

[04] Georges Perec "Mõelda/liigitada ja teisi tekste" Tallinn: Varrak 2008

[05] Anthony Hoete (toim) "Reader on the Aesthetics of Mobility" London: Black Dog Publishing 2003

Umbrohupark Skoone

Umbrohupark Skoone on mahajäetud linnapargi revitaliseerimise ideeprojekt. See on avaldatud ka ajalehes Sirp, 13.05.2011. Allpool artikkel illustratsiooniga ja täies mahus.

Viimase dekaadi jooksul on keskkonnateadlikkuse tõus kaasa toonud suured muutused hoonete ja laiemalt kogu keskkonna kujundamise protsessis. Arhitektide töö on muutunud komplitseeritumaks kui ei kunagi varem. Keskkonna kujundamise juures saame rääkida mitte ainult objektide välisilmest. Üha rohkem tuleb tähelepanu pöörata energiasäästu, energiatõhususe ja muudele keskkonna aspektidele.

Paljude projektide juures peavad arhitektid ümbermõtestama kogu oma tööprotsessi sisu ning järjestuse. Varasem, vaid "konstruktsiooni kogemusele" tuginev projekteerimistava on asendunud täpsema info ja keskkonna analüüsiga. Disainiprotsessis osalevad peale tavapäraste tehniliste- ja konstruktiivsete osade inseneride ka energia- ning keskkonnaeksperdid.

Modernistlik arhitektuuri idee on asendumas "termodünaamilise" käsitlusega. Termodünaamika omakorda viitab tektoonikakeskse õppe nihkele hoone biotehnikaks. Palju on räägitud passiivmajadest või "elavatest majadest", hoonetest, mis on pidevas energiavahetuses ümbritseva keskkonnaga.

Vana hea arhitekt-jumala hääl hakkab alla jääma kõikvõimalike spetsialistide, normide ja seaduste pulbitsevale massile. Vanast rekonstrueeritav uus – keskkonnasäästlik, iseenda väljaheiteid tarbiv – maja võib osutuda hi-tech meigi alla maskeerunud drag queeniks. [01]

Jätkusuutlikkuse ja loodushoiu lihtsustamine, pseudotehnilised probleemid ja normeerimine on muutnud energiatõhususe teema igavaks arhitektidele, kuid kasumlikuks suurtele konsultatsioonifirmadele ja poliitikutele.

EELISTADA TEHA MITTE

Milline võiks olla arhitektide ellujäämistaktika pealetulvavas tehno-öko-ratsionalismis? Mis juhtub arhitektuuriga peale energiatõhususele vastamist? Milline on jätkusuutlikkuse esteetika?

Tänaseni pole märgata vastavateemalise diskusiooni tekkimist Eestis.

Paar aastat tagasi ühel keskkonnateemalisel seminaril kuuldud mõte: "Eelistaksin teha mitte!" jäi mind pikaks ajaks kummitama. Herman Melville`i Bartleby fraas "I would prefer not to" kirjeldab kõige paremini jätkusuutlikuse esteetikat ja seab kahtluse alla tegutsemise vajaduse üleüldse. [02]

Romantismiaegsed ideed, võib olla küll, kuid eelistades "mitte tegemist" oleksime ehk pääsenud Viru väljaku täisehitamisest, hetkel rajatavast Järvevana tee hõlmamatust transpordisõlmest või siis Kunstiakadeemia vana maja kiirest lammutamisest.

On tekkinud vajadus lihtsate lahenduste ning veelgi enam, vajadus "mitte tegemise" järele.

Sellele võib järgneda arhitektuuri enesetapp, kuid võib ka mitte.

1996. aastal kavandasid prantsuse arhitektid Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal Place Léon Aucoc väljaku Bordeaux`sse.

Nende töö oli Bordeaux linnavalitsuse avalike väljakute "parandamise" programmi üks projektidest.

Puudega ääristatud kolmnurkne väljak oma pinkide ja pétanque´i mängivate vanameestega näeb välja nagu tavaline külaplats Prantsusmaal. Väljaku ümber olevad tagasihoidlikud kuid läbimõeldud fassaadidega majad on keskklassi arhitektuuri hea näide.

Oma esimesel külastusel väljakule tundus arhitektidele, et koht on autentne ja liigse keerulisuseta ilus niigi. Väljakul oli kõik ilmselgelt ilus, vajalik ja õige. Inimesed tundsid end siin koduselt. Harmoonia ja rahu atmosfäär oli kujunenud paljude aastate jooksul.

"Küsisime endilt, kuidas võiks projekt välja näha väljaku parandamise mõttes. Mis on "parandamine" antud juhul? Kas peaks väljavahetama sillutise? Panema uued kaasaegsema disainiga pingid? Või vahetama tänavavalgustid uute moekamate vastu? Miski ei tundunud väljaku muutmiseks piisavalt argumenteeritud." [03]

Parandamisel ei olnud selles kohas mõtet. Väljak oli juba niigi valmis.

Lacaton ja Vassal eelistasid teha mitte midagi. Väljaarvatud mõned lihtsad ja kiired heakorratööd – kruusa vahetamine, väljaku sagedasem puhastamine, puude kärpimine ja pisut ka liikluse ümbersuunamine.

Muutused maastikus olid minimaalsed, kohalikud elanikud olid rahul ja õnnelikud oma uue vana väljaku üle.

UMBROHUPARK SKOONE

Milline on Tallinna avaliku ruumi ja kitsamalt haljasalade visioon? Kuidas hoitakse ja arendatakse parke? Milleks on vajalik jõhker ülesõitmine vanast ning väljakujunenud, hästi toimivast pargist?

Liigne agarus võib hävitada aastakümnetega kujunenud ja hästitoimiva keskkonna. Nii on juhtunud paljude haljasaladega. Tornide väljakule on tekkinud formaalsed lekaalijooned munakivisillutise ja mururibade näol, Restori ridamajast linnamüüri ääres rääkimata. Harju tänaval käib küll palju inimesi, kuid haljastuse lahendus ei moodusta kontekstiga ühtset tervikut. Samas Kaarli puiestee pärnad hääbuvad järkjärgult kuid kindlalt. Tammsaare pargi liigirikkus on lühikese ajaga kaotanud paradiisi õunapuu, kääbus-mägimänni, hõlmikpuu. Likvideeritud on haki- ja varesepesad vahtrate okstest.

Siiski on meil veel Skoone. Skoone bastion on metsikuks unustatud oaas Tallinna kesklinnas. Skoone on perifeeria, tõeline stalkeri unistus, Vanalinna karvane kasvaja. Praegune Skoone pargi kasutaja on mõni üksik rulapoiss, lapsekäruga uitav ema või tudengid spontaansel piknikul.  Haljasala on alakasutuses, eriti võrreldes Tammsaare pargi või Kadrioruga.

Skoone bastioni mahajäetus on loonud isetekkelise haljastuse. Haljastuse koosluse moodustavad elujõulised, Eesti pärismaiste ja võõrumbrohtude liigid – kõrve- ja raudnõgesed, naat, valge hanemalts, väikeseõieline lemmalts, niitjas mailane, harilik raudrohi ja palderjan, vereurmarohi, kibe tulikas, ahtalehine põdrakanep, võilill ja sinerõigas, etc. Lisaks võimas puurinne ja vahtravõsa. Maastiku entroopia avaldub vohavas umbrohukoosluste mustris ja treppide-kõnniteede lõpetamatuses. Siin on trepid, mis justkui suunduvad taevasse ja ei kuhugi viivad jalgteed. Absurdiõhkkonda lisab NO99 Põhuteater.

Seni on umbrohu kui haljastusmaterjaliga tegeletud põhiliselt Hollandi ja Põhja-Ameerika maastikuarhitektuuri ringkondades ning ülikoolides. Kuid kuskil pole kavandatud midagi nii suuremahulist vaid tõelistest maltsadest. Olemas on isetekkelised aiad suurlinnade hoovides ning õppeotstarbelised umbrohupeenrad teadusparkides. Teistest kaugel ees on "puukooli mees" Piet Oudolf. Tema loodud on näiteks High Line Park New Yorgis. Hetkel projekteerib Oudolf haljastust Peter Zumthori kavandatavale Serpentine Gallery 2011 aasta paviljonile.

Skoonel on kohapotentsiaal ja sinna saaks kavandada midagi enamat, mitte vaid piirduda riigihanke tasalülitusega.

Olemas on teedevõrk ja valgustuspostid, lisada tuleb pingid-prügikastid ning miks mitte jätta sinna Põhuteatriga seotud kiiged ja inimmale. Täiendada tuleb umbrohumaastikku asjakohaste liikidega. See on ajas muutuv, samas vähenõudlik ja elav aed. Haljastuses kasutatavad taimed peavad olema kenad vaadata ja samas hooldusvabad. Naati on tuntud iluaianduses juba sajandeid tagasi. Kui taimed meelitavad putukaid, liblikaid ja linde, saame tõeliselt ideaalse koosluse. Ainuüksi kõrvenõgesest toituvad 50 liblikaliiki. [04]

Õpperada umbrohumaal oleks täiendatud asjakohaste viitadega – naadi- ja võilillelehtedest saab valmistada salatit, takjajuurega saab pesta juukseid, nõgesest tuleb välja suurepärane quiche ja oblikatest supp. Enamus umbrohtudest on vitamiinirikkad ja söödavad.

Reservaadi reeglid bastionil – minimaalne taimestiku hooldus ja niitmine üldsegi mitte – võimaldab jälgida taimede muutumist aastaaegade tsüklis. Talvel turritavad surnud taimeskeletid on sama olulised kui õied. Taime struktuur ja vorm on tähtsamad kui värv. [05] Tärkamine, õitsemine, viljumine ja lõpuks suremine ning kõdunemine on ühe mõtte erinevad tahud.

Tallinnas on väheste vahenditega võimalik saavutada võimas ja ka maailma kontekstis ainulaadne tulemus – umbrohupark Skoone.

[01] Mateo, Josep Lluis toim "Natural Metaphor. An Anthology of Esseys on Architecture and Nature. Architectural Papers 3" Barcelona: Actar 2007

[02] Melville, Herman "Bartleby the Scrivener. A Story of Wall Street" New York: Simon & Schuster 1997

[03] Lacaton & Vassal Architectes, www.lacatonvassal.com

[04] Niiberg, Toivo ja Lauringson, Enn "Umbrohud tüliks ja tuluks" Tallinn: Maalehe Raamat 2007

[05] Private Garden Piet Oudolf, www.oudolf.com

Prügipäev!

Väike mälestus meie Barcelona kodust. Avaldatud Eesti Ekspressis, 22.11.2007.

Korter, kus ma elan, on väike, aga mugav ja valge. Sel on aken ja luukidega rõdu. Rõdult näeb luksuslikult tänavale, millel liikumine pea kunagi ei katke. Aken avaneb kõrvaltänavale ja vastasmajale. Vähese vaevaga saab kiigata naabritele otse tuppa. Tean täpselt, milline on nende interjöör ja vaevata saaks selgitada nende päevaplaani nii nagu nemad võiksid jälgida minu omagi. Me arvestame alateadlikult teineteise iseärasustega. Mul ei ole midagi selle vastu, et naabritüdruk improviseerib klaveriga varasel pühapäevahommikul. Muy comodos tuhvlitega mammi ei ärritu kui naasen õhtul koju tavapärasest pisut lärmakamalt. Mulle meeldib kuulata kuidas naaber seina taga duši all laulab.

Akna kõrval seinal ripub maal. Maal kujutab pruunikaid rombe võitlemas valgetega, allnurka ehib kunstiline käristus ja sinine jänes. Maal tuli minu juurde selle sama vanalinna tänava juustupoe esiselt platsilt ühel reedesel päeval. Reede on päev, mis on meie linnaosa dia de los trastos – prügipäev. Prügipäev pole lihtsalt prügi päev, vaid päev, mil saab maja ette tänavale välja visata kõik majapidamises mittevajaliku mööblist kodumasinateni. Siis kõnnivad linnas ringi pealtnäha justkui muuseas jalutavad paarikesed. Valdavalt on nad noored: mujalt Barcelonasse, tühja üürikorterisse (-tuppa) kolinud tudengid, lastega pered, keskonnatundlikud friigid jne. Nad liiguvad ringi sihipäraselt mööda teatud tänavaid, et leida endale midagi uut ja põnevat – asju, mida mõni inimene enam ei vaja, kuid mis neile (häda)vajalikuks võib osutuda. Ülejäägid koguvad varahommikuks kokku BCNeta prügiautod. Tuleb vaid õigeaegselt jaol olla.

Seina ääres seisab postament – klassitsistlikus stiilis betoonsammas-rõdupiire, millel on hea hoida raamatuid ja ajakirju. Ka mu sõpradel on sellised – pärit Eixample Dreti ühe renoveeritava maja fassaadilt, riiulina supermugav kasutada. Vaid selle tuppa transportimine oli vaevarikas. Samast kohast pärineb hunnik raamatuid Lorcast ja Lope de Vegast Katalaani kultuurilooni.

Ukse kõrval istub pea kuupmeetrine kollane mängupart, mis jõudis minuni pärast lühikest humoorikat vaidlust Portaferrissal, kus sama patitot ihkasid endale koju viia kaks muusikatudengit.

Tavapärastest asjadest on toas elementaarne mööbel – toolid, laud ja kapp, punane televiisor – kõik pärit tänavalt. Televiisor oli leidmise hetkel töökorras ja on siiani. Ilmselt sai eelmisel omanikul sellest lihtsalt kõrini või ei sobinud see enam interjööriga. Korteri eelmine elanik jättis maha ratastega tugitooli, millel kogu kate on narmastatud ja mis mõjub oma massiivsusega kui toanurka toodud põhupakk. Ilmselt pole tegemist enam second handi vaid third- või fourth handi mööblitükiga, mis vahetab aeg-ajalt omanikku, ringeldes ühest linnajaost teise.

Selline asjade ringlus pole midagi erilist ega halvakspanu väärt vaid laialdane ja siin linnas iseenesetmõistetav elustiil. Kuna tänavalt saab asju ilma rahata ja need näevad linnale omaselt friiklikud välja, on puhtad ja töökorras, kasutavad seda meetodit oma kodu sisutamiseks paljud. Tihti võib toa dominandiks olla absurdiese – on see siis mõni esmapilgul kontekstiväline mööblitükk, veidra kuju ja vormiga laud või tool, ootamatu süžeega pilt või "Volveri" poster. Taustaks tavaliselt Ikea odav pappmööbel. Tulemuseks on reeglina nö superkujundatud kodud, mis pärit justkui friigifilmist ja kõnelevad omanikest ja nende suhtumisest – maailmavaatest kordi enam kui kallis disainmööbel. Noorte seas disainmööbliga kodusisustamine oleks selles ühiskonnas ka äärmiselt kohatu.

Miks nii tehakse? Miks korjavad endale tänavalt mööblit inimesed, kes võiksid vabalt astuda sisse ükskõik millise poe uksest ja osta hinda vaatamata? Kindlasti on üheks põhjuseks hasart kas leiab midagi lahedat. Teiseks odavus, õigemini olematu hind. Kindlasti ka stiil, sest linn nõuab erilisust. Küsides paljudelt miks nad nii käituvad, olen vastuseks saanud, et see on teadlik valik. Jääb ära ühe mõttetu mööblitüki ostmine ja prügimägi on tühjem ning selle võrra saab osta puhtamat ja paremat toitu ning toetada rohelist maailmavaadet – ökopoed ja restoranid on siin alati ülerahvastatud.

Võib täheldada, et siinne kliima justkui soosib materiaalse unustamist ja tähtsad on inimestevahelised suhted. Sorteerimata prügi ühte konteinerisse viskamine oleks justkui pühaduse teotus. Tõsi, see tooks kaasa ka pea sajaeurose trahvi. 

Eestis on kahjuks selline mõtlemine veel vähemuse pärisosaks ning taaskasutus lapsekingades.

Tallinnas on üks mu naabritest pärit Hollandist. Tema akna peal ilutsevad prügikastist õngitsetud ja ilmselt mõnele teisele naabrile närvidele käima hakanud tääkliiliad. Aeg-ajalt poetab ta prügikasti kõrvale mõne riiuli või eeskujulikult viksitud pisut lääpatallatud kingapaari. Siiani on need jõudnud ikkagi prügikasti.

Kui mõelda magalarajoonide rõdudele, millel on tihti kolikambri ja vanamööbli lao funktsioon või keskmisele suvilale, mis on sisutatud mööbliga, mida linnas enam ei vajata kuid ära visata ei raatsita, oleks asju, mida ringlema lasta, justkui küll. Vaja oleks suhtumise muutumist.

Algus on paljutõotav kasvõi toolivärvimise töötoa näol Uuskasutuskeskuses. Nii nagu toimib Eestis sõbralt sõbrale antav lasteriiete ringlus, võiks toimida laias plaanis ka mööbli ümberpaiknemine. Ja mis ei piirduks Kolatakso või Taaskasutuskeskusega, kus töötav vanaproua teatab lauanõusid sorteerides, et eestlased on räpased! Mõned ikka pole, ära antaks ka ilusaid puhtaid asju kui oleks selleks sobiv kanal. Äkki vajame me lihtsustatult portaali "annan ära". Kindlasti on kuskil keegi, kes igatseb kellegi 70ndate raamaturiiulit nii et seda ei pea tükkideks lammutama ja vaikselt prügikasti poetama. Prügimägi jääks tühjemaks ja nii mõnigi Hiinast pärit "plahvatavast" materjalist riideese või mööblitükk jääks tootmata.

Jalutuskäik - Tallinn - 07.02.07

Üks OAASi varaseim artikkel ajakirjast Maja, 1-2007(51), mis on kujunenud teatud mõttes meie manifestiks ruumi loomisele läbi jalutamise.

Tühjus ei ole ruum. Esmane ruumi loomine toimub läbi jalutamise. Jalutamisel läbitud trajektoor, mahajäetud jälg loob territooriumi. Järjestatud jälgede jadast ehk territooriumide vaheldumisest tekib ruum.

Linna sisustamisel tuleb majadevaheline ruum jaotada uuesti territooriumideks. Tüpoloogiliselt jaotub linnaruum tänavaks, väljakuks ja pargiks.

Kui me räägime mõnest kogetud linnast (olgu see Tallinn, Keila, Madrid või London), tulevad esimesena meelde tänavad. Millised on linna tänavad? Kas need on pikad ja sirged või kitsad ning käänulised? Kas need on rahvarohked või inimtühjad? Valgustatud või hämarad? Prügised, mürarikkad, rohelised? Millised on reklaamid? Millised on inimeste näod? Kes on need inimesed tänaval?

Toimiv tänav on tsoneeritud. Sellel liikudes saame aru, kus liiguvad autod, milline suund on ühissõidukitele, kus on haljastus, kus pingid puhkamiseks, kus koht kaubitsemiseks või kioskiks. Privaatne tänavaruum on selgelt eristatud avalikust. Kordagi ei teki tunnet, et me ei ole teretulnud.

Linna nägu on tänav.

Ja väljak linna pidupäeva kostüüm. Väljaku kasutamises väljendub linnaelanike kultuuritaust ehk rohkemgi kui seda võib jälgida tänaval. Puerta del Sol on täis linnalaulikuid, Plaza Nueval Barcelonas käivad inimesed nädalavahetusel tantsimas, San Marco on kohvikutuvide paradiis, Taevase Rahu väljakul lennutavad hiinlased lohesid... Raekoja plats Tallinnas on kaetud suures osas õlleterrassidega ja Vabaduse väljakul on parkla.

Väljak on kokku saamise ja suhtlemise ning pidustuste ja lõpuks ka meeleavalduste koht. Tallinnas sellise funktsiooniga linnaruumi enam pole. Väljakukultuur on kustutatud või ei ole selle traditsiooni kunagi omaks võetud. Ja kas tallinlased väärivad sellise koha olemasolu? Kas nad taluvad kaaskodanikku enda kõrval? Kas nad hoolivad millestki? Me ei tea...

Jalutamine on alati tekitanud arhitektuuri ja maastikke, ruume ja territooriume. Me oleme unustanud aeglaselt kulgemise võlu ja avardava mõju. Projekteerija ei suhestu kohaspetsiifikasse. Ei külasta krunti erinevatel kella- ja aastaaegadel. Ei tunne selle taustsüsteemi – topograafiat, taimestikku, atmosfääri etc. Arvuti ette aheldatud arhitekti tulemuseks on zombi-arhitektuur.

Ja selle kõige pärast, minge jalutama! Ehk muutub teie kodulinn paremaks.

*

*

*

Walk - Tallinn - 07.02.07

An earliest story by oaasians from Maja, Estonian Architectural Review, 1-2007(51), which became a sort of our manifesto of creating a space.

Void is not a space. The initial formation of space takes place by the act of walking. The trajectory made by walking, the footprints left behind create a territory. It is the line of footprints, one after the other, or the variations between different territories that create a space.

When furnishing a city, the space between the buildings must in turn be formed into territories. Typologically, urban space is divided into streets, squares and parks.

When we speak of an established city (be it Tallinn, Keila, Madrid or London), the first things we think of are the streets. What are the streets like? Are they long and straight, or narrow and winding? Are they crowded with people or empty? Are they well lit or dark? Are they littered with rubbish, noisy or green? What are the advertisements like? What are the people’s faces like? Who are the people on the street?

A well functioning street is zoned. As we move along we are aware of where cars drive, the area designated for public transport, the trees and plants, the benches for resting, and the area for businesses or kiosks. The private street space is clearly separated from the public. Not once do we have the feeling that we are unwelcome. The street is the face of the city.

And the square is the city’s party dress. How a square is used expresses the cultural background of the city’s inhabitants, and it reveals more than the street does. Puerta del Sol is full of city bards, in Barcelona on the weekend people go dancing at Plaza Nueva, San Marco is paradise for café pigeons, the Chinese fly kites on Tiananmen Square… in Tallinn the Town Hall Square is dominated by beer terraces and Vabaduse Square is a parking lot.

The square is a place to meet, to talk. It is for celebrations and also a place for demonstrations. A city square with this function no longer exists in Tallinn. The culture of squares has been extinguished, either that or as a tradition it has never really taken hold. And do the people of Tallinn deserve such a place? Do they tolerate the presence of the fellow citizen next to them? Do they care about anything? We don't know.

Walking has always created architecture and landscapes, spaces and territories. We have forgotten the magic and broadening influence of things gradually unfolding. Designer does not interact with the specifics of a particular place. He does not visit the site at various times of day and at different times of the year. He is unfamiliar with the background – the topography, vegetation, atmosphere etc. An architect tied to the computer produces zombie-architecture.

And so for the sake of all this – go for a walk! Maybe your hometown will change for the better.