On võsad ja lopsakused, mis hirmutavad ja ängistavad. Need on millegi lõpp ja millegi algus. Ilu, korra, elu lõpp ning mahajäetuse algus.
SKOONE LILLEFESTIVAL
Mahajäetust võib leida ootamatutes kohtades, Skoone bastionil – 50m Tallinna Vanalinnast ning igasuvisest Lillefestivalist. Jõulise linnamüüri äärde kerkivad igal kevadel väikesed aialapid, väikekodanlikud jutustavad maailmad, justkui äraspidi pööratud allotment. Paari minutilise teekonna kaugusel lokkab ja lõhnab aastaid puutumatu tihnik kogu oma ilus, kõige kaootilisuse ja spontaansusega. Metsistunud park kõige ehedamal kujul. Elu käib, poisid rulatavad, ei ühtki pinki, vaid rinnuni kõrguv võsa. Imestan, miks keegi pole siiani tulnud ideele sinna telkima minna. Vaikus keset linna.
PRIISLE PEENAR
Ootamatult päris allotmenti kohtasin aga Lasnamäel, Priisle kaubanduskeskuse taga. Otsides ühest aeg seisma jäänud vintage poest asju, avastasin end välja astudes seismas keset absurdioaasi. Nurkapidi kokku ehitatud üheksakorruselise majagrupi ees laius kogu krundi ulatuses METSIKUS. Mitte tavapärane, kaks põõsast ja kättejuhtunud traadist peenrapiire, nö Lasnamäe lahendus, vaid tõeline, Soodevahe uuestisünd. Siin on näha hoolivust parimal moel. Tegijaid ei ole ilmselt mitte üks, esimese korruse oma aeda ihkav elanik, vaid neid on palju. Hoolt, hoolitsust ja isetegemise julgust on kaugelt näha. Enamus taimi on ilmselt käest kätte tuttavate käest saadud või kevadeti lodžadel ja aknalaudadel jogurtitopsides seemnest kasvatatud. Kohaspetsiifika missugune. Vene rahvusele omaselt on palju tuliliiliaid ning erkroosade õitega flokse, ühe akna all troonib uhke kõrvits. Taamal on pügatud elupuud. Tegemise rõõm paistab kaugele, taimi on istutatud nii, nagu neid on saadud. Imestama paneb valitsev kord, midagi pole katki ega välja tõmmatud.
Aastaid tagasi pakkus EKA keskkonnadisaini tunnis üks terane arhitektuuritudeng välja mõtte, et rõdude vertikaalmaatriks tuleks tühermaadele ja hoonete vahele maha tõmmata ning tekkivad ruudud elanikele välja jagada, peenralappideks. Lootuses, et ehk kaovad siis kõledad siseõued jning tühi majadevaheline ala ja tekib sotsaalne sidusus. Siin on see spontaanselt tehtud.
SOODEVAHE HÄÄBUMINE
Sama, isetegemise rõõmu võis näha aastaid tagasi Soodevahes. Kohas, millest me kõik oleme üle lennanud, kuid reeglina enamus mitte kunagi käinud. Endisest Soodevahe spontaansest küllusest on tänaseks saanud siledaks rullitud ja muruga kaetud maalapp, mida on lennukiaknast ilus vaadata. Tallinna piir lõikab Soodevahe pooleks. 2010. aastal võeti vastu otsus, et Talinna Soodevahe tuleb likvideerida. Kõik, mis linnas, sai määratud 2011. aasta sügiseks kaduma, väljaspoolsel lubati jääda. Koos poole Soodevahega on haihtunud ka identiteet. Enam pole lokkavaid aedu ning kättejuhtunud materjalidest ehitatud hurtsikuid, mńaabritevahelist sõprust ja melu. Järele on jäänud vaid hädavajadus, meenutuseks üksikud suuremad okaspuud. Viimane katse päästa päästmatut sai teoks aastal 2013, kui Katrin Koovi ja EKA tudengitega sai ümber istutatud veel vastupidanud taimi. “Aedade järelelu” näituse kuraator Eha Komissarov pakkus võimaluse teha midagi KUMU õue. Ja nii Soodevahe uuestisünd üheks suveks teoks saigi. Võtsime riski, lootes, et ehk saab kevadistest libledest, maasikataimedest, lupiinidest ning roosidest sügiseks lokkav tihnik. Nii juhtuski. 120 ühe ruutmeetri suurust ehituskotti täitusid imeväel lokkava taimestikuga, läbisegi umbrohuga. Aed muutus, kasvas ja lokkas ja hääbus. Linna mahajäetud aededele sai korraks tähelepanu tõmmatud.
Viimased sõnajalad istutasime ümber ühte Vene tänava aeda, mille haljastamisel oleme kasutanud teadlikult ümberistutamise meetodit ning mida hoiame metsikuna. Kontrollitult metsikuna. Kontrastiks vanalinna ülikorrastatud siseõuedele. Metsikuse algpõhjuseks sai ühe omaniku vankumatu soov säilitada sahhalini konnatatart. Taime, millest on võimatu vabaneda. Õnneks on kooslus mitmekesisem ning konnatatar hajub teiste taimede vahele ära. Vene tänaval oleme püüdnud luua aeda, mis saaks ise hakkama, oleks ilus aastaringselt ning kus oleks kohaspetsiifilised taimed. Avastasime hiljuti, et konnatatar on hinnatud kevadine gourmet-taim. Seega, edaspidi saame liigsed võrsed kevadeti moodsalt umbrohuna ära süüa.
OUDOLF – METSIKUSE MEISTER
Kohaspetsiifiliste, lokkavate ja metsikute taimekoosluste meisterloojaks on kahtlemata Piet Oudolf. Hollandi mees, kes on maailmakuulus tänu oma tundlikele ja ümbrusesse vastanduste läbi sulanduvatele lahendustele. High Line ja Battery Park New Yorgis on kuulsaimad. Euroopa ajutiste lahendustena on ühed lahedaimad olnud kindlasti Serpentine galerii siseõu Londonis aastal 2011, koos Peter Zumthoriga ning Arsenale Il Giardino delle Vergini 2010. aasta Veneetsia biennaalil.
Kaks aastat hiljem läbi Veneetsia Arhitektuuribiennaali jalutades mõjus Piet Oudolfi lopsakas aed nagu sõõm värsket õhku. Justkui noaga lõigatult lõppes ortogonaalne maastik ja ekspositsioonid ning algas lopsakas maastik teisest dimensioonist. Aeda kirjeldas Piet Oudof ise kui ülekasvanud luhta, mille täishiilgus saabub hilissuvel, varasügisel. Piet Oudolfi maatriksplaneering mõjus siin oma parimal moel.
Tihedalt, esmapilgul kaootiliselt läbisegi istutatud kõrrelised ja püsikud ning suurte õitega suvelilled moodustasid pealetungiva taimevaiba, mis kohe-kohe lagunevaid hooneid justkui neelama hakkasid. Loodud oli keskkonnd, milles silm puhkas ja kus oli hea olla.
Oudolf alustas oma karjääri 1976. aastal Hollandis, Haarlemi linnas. Teda huvitas eelkõige see, taimede kasvamine ja eluring. Esimestel tööaastatel liikus ta informatsiooni saamiseks ringi botaanikute ja ökoloogide seltskonnas. Oudolfi edasiviivaks jõuks oli pettumus, mida tekitas 1970ndatel aastatel Euroopa aianduses kehtinud range reeglistik. Leidmaks uusi, nö healoomulisi taimi, millel oleksid huvitav kuju ja struktuur, pikem õitseaeg, põnevad viljad jne, suundus ta aianditesse üle Euroopa. "Need aiad olid ilusad, aga ma otsisin midagi, mis oleks erinev ja spontaansem", ütleb Oudolf ise. 1982. aastal kolis Oudolf Hummelosse, asus taimi aretama ning rajas aiandi, mis sai kiiresti tuntuks oma eriliste taimede poolest. Piet Oudolf oli aastakümneid tuntud just taimekasvatajana.
Tsiteerides Oudolfit: ”…me püüame luua aeda dogmavabalt. Me ei lõika tagasi, kui raamat ütleb, et peab lõikama. Me teeme seda siis, kui me seda õigeks peame, kui see tundub ilus. Iga taim meie aias on lubatud, kuni ta näeb hea välja ja peab end kenasti üleval.”
Sama, kontrollitud lopsakuse ideed kohtab kõikides tema loodud maastikes. Oudolf valib taimi nende kuju, lehtede värvi ja struktuuri, mitte õitsemise järgi. Tsiteerides: “Õitsemise aeg on nii lühike, me vajame selliseid taimi, kes on ilusad ka enne ja pärast õitsemisaega, õied on lihtsalt boonuseks.”
Aedu kujundades arvestab ta taimede väljanägemisega aastaringselt. Ise nimetab ta oma kujundusvõtet neljamõõtmeliseks. Neljandaks mõõtmeks on aeg. Oma esimeste loodud aedadega tõmbas ta tähelepanu just sellega, et taimed jäid sügisel kuivununa peenrasse, moodustades omalaadse, uue pruuni maastiku. Kui ta 1980ndatel aedade loomist ja taimedega katsetamist alustas, polnud keegi veel sarnaselt taimi istutama asunud. Tema eesmärk oli luua aedu, mis vajaksid vähest sekkumist, oleksid pidevas muutumises, mõjuksid loomulikult lopsakalt ning näeksid head välja. Lisaks sobiksid ümbritsevasse keskkonda ja tekitasid dialoogi. Inimene peab julgema ja tahtma seal olla. Aed peab olema huvitav – METSIKULT huvitav. Eelkirjeldatud projektid seda kõike on. Sattununa neisse mõnedest tekitasid need kõik sarnast, lopsakuse enesesse ahmimise emotsiooni ning tahtmist viibida neis kauem.
Oudolf kasutab oma aedade loomisel kindlakujulist taimede paigutust. Tavalise, lineaarse kõrguste ja värvide hierarhia asemel on seda võrreldud muusikapalaga, mis kasutab kordusi, motiive, varieerudes nii suuruselt kui skaalalt. Oudolf kasutab oma töödes läbivalt maatrikssüsteemi. Taimemuster on kahekihiline, milles taimegrupid korduvad. Ühel tasandil on väikesed grupid tekstuursete, visuaalselt silmatorkavate taimedega. Teise kihi moodustavad suured taimegrupid, mis lõhuvad väikeseid ja tekitavad mulje spontaansusest. Koos moodustavad nad pildi, millesse on võimalik sisse astuda.
Tavapäraste aedade kõrval on ka kontrollitud metsikus ilus. Ilu võib leida just mikrotasandil. Esmapilgul hooletusse jäetud maastik peidab endas hulga emotsioone, värve ja lõhnu ning muutub aasta aastalt üha lopsakamaks ja metsikumaks. Kihistused muutuvad, tekivad ning kaovad. Kui metsik metsistub, saab seda alati raamidesse suruda.
No comments:
Post a Comment